Kui me sooviksime analüüsida materjali Päikesesüsteemi algusaegadest, siis kuidas me seda teha saaksime? Võiks ju arvata, et üks lihtsamaid viise selleks oleks oodata, kuni Maad tabab mõni värske meteoriit, see üles leida ning laborisse toimetada. Paraku sulatab vägivaldne atmosfääri sisenemine selle algse struktuuri ning peale maandumist on see pöördumatult maise kraamiga saastunud. Ainus viis tõeliselt rikkumata proovi saada oleks minna planeetidevahelisse ruumi, sealne miljardeid aastaid vaakumis säilinud kivi üles korjata ning see kaitstult tagasi Maale toimetada. Esimene oluline verstapost taolise plaani elluviimisel leidis aset eile, kui NASA sond nimega OSIRIS-REx* puudutas oma spetsiaalse robotkäpaga asteroid Bennu pinda ning kogus sinna väikese hulga tolmu ja kivikesi.
OSIRIS-REx käpp puudutav asteroidi pinda
Neli aastat tagasi Maalt startinud sond on juba viimased kaks aastat tiirutanud poolekilomeetrise läbimõõduga asteroid Bennu ümber, peamise eesmärgiga luurata selle pinnal välja hea koht, kust see saaks endaga kaasa haarata natukene sealset pinnast ning see tagasi Maale toimetada. Peale mitut eelnevat proovi ja peaproovi, otsustati eile viimaks seda ka esimest korda päriselt teha. Selleks ligines sond aeglaselt asteroidile, manööverdas ennast ühe tasasema ala kohale, sirutas välja oma spetsiaalse robotkäpa ning puudutas sellega asteroidi iidset pinda. Sellel hetkel käpast vallandatud gaas pühkis Bennu pinda katva tolmu ja kiviklibu erilistesse konteineritesse ning sond eemaldus tagasi asteroidi orbiidile (vaata animatsiooni kommentaaridest). Kusjuures seda kõike tegi see autonoomselt ehk omapäi, kuna asteroidi ja Maa vahelised 200 miljonit kilomeetrit oleks sondi kaugjuhtimise teinud võimatuks (valguse kiirusel kihutaval raadiosidel kulub sinna ja tagasi jõudmiseks paarkümmend minutit).
Järgmiseks sammuks on teha kindlaks, et kas ja kui palju pinnast õnnestus koguda. Selleks sirutatakse käpp välja ning pannakse terve sond aeglaselt keerlema. Samamoodi nagu nööri otsas keerutatava kivi massi saab hinnata nööri pinge abil, saab selliselt väga täpselt öelda kui palju lisamassi sondi käpas peale proovi võtmist on. Kui saadav tulemus ületab 60 grammi, pakitakse konteiner sondi sisemusse ning OSIRIS-REx alustab järgmise aasta märtsis tagasiteed Maale. Kui pinnast ei ole piisavalt, tehakse selle kogumiseks jaanuaris uus katse. Juhul, kui kõik läks esimesel korral hästi, peaks sond Maa atmosfääri sisenema 2023. aasta septembris ning maanduma Utah kõrbes, kus teadlased on selle väärtuslikku lasti ootamas.
Et Bennu on miljardeid aastaid muutumatul kujul kosmoses tiirutanud, loodetakse nende proovide abil teada saada Päikesesüsteemi algusaegadel valitsenud tingimusi ning hinnata, kuidas Maaga põrkunud Bennu-sarnased süsinikurikkad asteroidid võisid siia toimetada elu tekkeks hädavajalikud elemendid ja ühendid.
All klipp selle aasta augustis aset leidnud harjutusest, kus OSIRIS-REx lähenes asteroidi pinnale vaid 40 meetri kõrgusele.
*OSIRIS-REx on lühend sondi mitmeid eesmärke kirjeldavatest nimedest - Origins, Spectral Interpretation, Resource Identification, Security, Regolith Explorer (Sünniloo, Spektraalse tõlgenduse, Ressursi tuvastamise, Turvalisuse, Regoliidi uurija).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar