Pühapäeva lõunal sai üle pika aja taaskord meile lähimat tähte pildistatud, kuna selle pinnal olla viimaks nähtaval üks päikeseplekk. Nimelt on Päike viimastel aastatel viibinud selle umbes 11-aastase aktiivsustsükli madalperioodis, mis tähendab, et selle pind on püsinud pikalt ühtlaselt igavana. Äsja nähtavaks muutunud plekk võib aga olla varajaseks kuulutajaks, et kõigi eelduste kohaselt aastatel 2023-2026 tipnev aktiivsusperiood näitab vaikseid ärkamise märke.
Päikeseplekkide näol on tegemist selle pinna piirkondadega, kus tavapärane tulikuuma plasma konvektsioon (iseorganiseerunud liikumine) on häiritud või sootuks peatunud. Selle tulemusel on fotol tumedana paistvad alad ümbritsevast umbes 5780 K kraadisest pinnast kuni paar tuhat kraadi jahedamad. Et kuuma keha poolt kiiratav nähtav valgus on otseses seoses selle temperatuuriga, paistavadki jahedamad plekid ümbritsevast tumedamad. Kui me saaksime neid samu plekke vaadelda kuidagi ilma heleda ümbruseta, paistaksid nad silmale väga heledate punakate laikudena.
Võtsvärvides foto meie tähest, tehtud läbi 203mm/1200mm teleskoobi kasutades Baaderi päikesefilterkilet. Foto tegemiseks kulus umbes 200 üksikut kaadrit. |
Põhjus miks Päikese pinnani ulatuv normaalne konvektsioon nendes piirkondades häiritud saab ei ole veel täielikult mõistetud protsess, kuid me teame, et see on seotud tähe sisemuses möllavate magnetväljadega. Asi selles, et Päikese erinevad kihid pöörlevad erinevate kiirustega, mille tulemusel kipuvad tulikuuma liikuva plasma poolt genereeritud magnetväljad omavahel sõlme minema. Kui see nähtamatu sasipundar väga hulluks läheb, hakkavad magnetvälja silmused kohati Päikese pinnast välja ulatuma, häirides sellega plasma organiseeritud liikumist. Sellel põhjusel moodustuvad päikeseplekid ka tavaliselt paaris - üks plekk on sarnaselt magnetile ühe polaarsusega ja teine teisega.
Lähivõte päikeseplekist, mille sisse mahuks mitu planeet Maad. Selle kohal ja vasakul on näha ka pisemat plekki. |
11aastane aktiivsustsükkel tuleneb sellest, et iga sellise perioodi järel mässitakse magnetväljad omavahel eriti tihedalt kokku, millele järgneb omamoodi reset, mille käigus Päikese magnetpoolused vahetuvad ning kõik algab uuesti. Selle kõrghetkel on Päikese pinnal eriti palju plekke, millega kaasnevad päikesepursked, protuberantsid ja isegi Päikese kiirguse paari protsendine võimendumine. Meie jaoks toob see kaasa tavapärasest rohkem magnettorme ja polaaraladel nähtavaid virmalisi.
Antud võltsvärvifotodel, mis on tehtud läbi teleskoobi kasutades selle ees spetsiaalset päikesefiltrikilet, on lisaks plekile (mille sisse mahuks mitu-mitu Maa) mingil määral näha Päikese pinda katvat granulatsiooni. Tegemist umbes Prantsusmaa mõõtu rakusarnaste moodustistega, kus tähe sisemusest pärinev kuum plasma tõuseb selle pinnale, jahtub ning vajub äärtest taaskord sügavamale. Igal ajahetkel leidub Päikese pinnal miljardeid selliseid konvektsioonirakke.
Päikese kliimal on kõige mugavam silma peal hoida kas külastades veebilehte https://www.nasa.gov/mission_pag…/sdo/the-sun-now/index.html või tõmmates endale tasuta The Sun Now nimelise nutirakenduse. Mõlemal juhul avaneb võimalus näha Päikest praktiliselt otsepildina NASA Solar Dynamic Observatory silmade läbi. Tegemist 2010. aastast orbiidil tiirutava observatooriumiga, mis jälgib meie kodutähte 24/7 mitmes erinevas lainepikkuses.
Praegu võib rakendusest näha, et pühapäeval pildistatud plekk on liikunud Päikesel "paremale" ning selle "vasaku" ääre tagant on ilmunud teinegi pisem plekk. Näib, et meie tähe aktiivsus hakkab tõepoolest tõusma.
NB! Ärge kunagi vaadake Päikest tavalise binokli või teleskoobiga! Selle tulemuseks peaaegu kindel jäädav nägemiskahjustus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar