Magneetiline Linnutee

Ei, tegemist ei ole van Goghi kadunud teosega Linnutee helendavast trassist, vaid visulatsiooniga meie kodugalaktika tähtedevahelisest tolmust ning selle voolu juhtivatest keerukatest magnetväljadest. Tervet taevast kujutav kaart on koostatud Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Plancki nimelise satelliidi andmete põhjal, mis tegutses Päikese orbiidil aastatel 2009-2013.

Ülekogutaevakaart Plancki andmetest. Keskel on Linnutee tuum.

Plancki üheks peamiseks eesmärgiks oli varasemast täpsemalt kaardistada vaadeldava universumi piirilt kostuva Suure Paugu kauget ja ammust kõla, mida tuntakse kosmilise mikrolaine-taustkiirguse nime all. Et saada sellest kosmoloogiliste mudelite jaoks asendamatult tähtsa kiirguse jaotusest võimalikult täpset ülevaadet, pidi Planck sellest kõigepealt lahutama meie enda Linnutees leiduvast tähtedevahelisest gaasist ja tolmust lähtuvad sarnased kiirgused. Seda sai teha tänu sellele, et tähtedevaheline kosmiline tolm on mingil määral polariseeritud - see liigub Linnutees leiduvates magnetvälja jõujoontes, omamoodi vibreerides teatud eelissuundades. Uuritaval taustkiirgusel sellist omadust pole.

Tuvastatud andmetest kokku pandud kaardil on värvustega tähistatud tolmuosakeste konsentratsioon Linnutees ning tekstuuriga magnetvälja jõujoonte ulatus ja suund. Linnutee tasandis ehk seal kus gaasi ja tolmu on rohkem (punasega) näib ka magnetväli olevat regulaarsem, ühtides enamasti meie galaktika spiraalharude suunaga (horisontaalne). Hõredamates alades moodustavad need aga keerukalt vingerdavaid harusid, mis näivad osaliselt järgivat hiiglaslikke vesinikgaasi kogumeid. Tohutud kaarjad struktuurid Linnutee kohal ja all on aga ilmselt selle tuumas toimunud ammuste plahvatuste magneetilised jäänukid. Midagi sarnast võib näiteks näha Päikese protuberantside puhul. Siin-seal nähtavad punakad laigud on galaktikasisesed sadu valgusaastaid laiad tolmupilved, mis on meie eest nähtavas valguses varjatud.

Suur küsimus sellise kogugalaktilise magneetilise müriaadi puhul on, et kui suurt rolli võib see mängida Linnutee (ja teiste galaktikate) evolutsioonis. Kui senini on gaasipilvedest täheteket peetud eelkõige gravitatsiooni poolt käivitatud ja juhitud protsessiks, siis nüüd hakkab üha enam tunduma, et ka magnetväljad võivad seda kõike olulisel määral mõjutada.