Juunitaeva ülevaade 2020

Põhjapoolkera esimene ametlik suvekuu juuni tähendab, et kui enamus inimestest naudib päikesepaistet ja pikki päevi, siis astronoomiahuviline leinab taga pimedat taevast. Samas eks meil kõigil ole vaja puhata ja varustust hooldada.

Kõige kehvem aeg tähistaevast vaadata saabub 20.ndal juunil ehk suvisel pööripäeval ning sellele eelnevatel ja järgnevatel päevadel, mil Päike kaob põhjahorisondi taha vaid pisut enam kui viieks tunniks. Et ta seal ka väga sügaval ei asu, tähendab, et öö möödub pidevas eha/koidukumas. Näha on vaid heledamaid tähti ning süvataeva objektid, nagu galaktikad, udukogud ja keraparved paistavad isegi teleskoobis kas vaevu-vaevu või siis mitte üldse.

Aga ei tasu meelt heita. Pööripäeva möödumine tähendab, et esimest korda viimase kuue kuu jooksul saame me välja öelda selle maagilise seitsmesõnalise lubaduse, mida iga astrofiil kuulda soovib: nüüdsest lähevad ööd üha pikemaks ja pimedamaks. Mis sest, et see juhtub alles juuni lõpupoole ning senikaua kehtib veel vastupidine reegel.

Valge öötaevas

Juuni kesköödel (mis saabuvad suveajas viibidel kell 1 öösel) ulatub Linnutee kagu-põhja suunaliselt juba suhteliselt kõrgelt üle pea, kuid jääb valgetel öödel raskesti vaadeldavaks. Ainult Kotkas asuv hele Altair ja Luige saba kujutav Deeneb näitavad selle suuna enam-vähem kätte. Teistest heledatest tähedest väärib mainimist suveöödel peaaegu pea kohale jõudev Veega (Lüüras), läänetaevasse jääv Arktuurus (Karjases), selle all madalal särav sinakas Spiika (Neitsis) ja põhjanaela all asetsev Kapella (Veomehes). Avatud lõunataevaga vaatlejad võivad märgata ka korraks üle horisondi ulatuvat punakat Antaarest (Skorpionis), mis on umbes 550 valgusaasta kaugusel asudes üks meile lähimaid ülihiidtähti.

Skorpioni tähtkuju südames paistev punane ülihiidtäht Antaares on üks meile lähimaid omasuguseid, asudes meist vaid 550 valgusaasta kaugusel. Kui see asuks meie Päikesesüsteemi keskel, ulatuks selle pind kuhugi Marsi ja Jupiteri orbiitide vahele. Fotole on jäänud ka kaugel selle taga asuvad kerasparved NGC 6144 (keskel-ülal) ja M4 (paremal). Foto: WIKISKY

Kui meie ööd oleksid juunis mingil maagilisel moel pimedamad või kui me saaksime mõneks ajaks päikesevalgust hajutava atmosfääri ära kaotada, oleks meil taevas vaatamist ja uurimist küllaga. Nii paistaksid meile väga hästi kätte mitmed uhked kerasparved ja kauged galatikad (nende kohta rääkisime maitaeva ja aprillitaeva ülevaadetes). Neist esimesi võib ju ka juunis teleskoobi või binoliga püüda, aga galaktikate õrna kuma märkamiseks suuremat lootust ei tahaks anda. Sama lugu on Linnutee lõunapoolses ribas leiduvate tihedalt asustatud udukogudega, mille valik ajab vähemalt taevakaarti vaadates silme eest kirjuks. Kuid mis seal ikka, looduse vastu ei saa.

Küll aga paistab juunikuus ideaalselt kõrgel taevas üks enesestmõistetav, kuid see-eest väga huvitav taevakeha – Päike. Meile lähimat tähte on silmaga vaadata valus ja teleskoobi või binokliga väga ohtlik (ärge üldse proovigegi!!!), kuid teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks spetsiaalsete päikeseteleskoopidega võib sellel näha ja pildistada pisikesi rakukesi meenutavat mustrit (granulatsiooni) või mõnikord selle ümber lahvatavaid sadu tuhandeid kilomeetreid kõrgeid plasmalonte (protuberantse).

Teatud (üsna kulukate) filtrite abil näeb meile tuttavat tähte hoopis teises olekus… Foto: Alan Friedman

Kuigi Päikese 11aastane aktiivsustsükkel on veel parasjagu madalseisus, võib hea vedamise korral selle pinnalt ka pisikesi päikeseplekke leida. Tegemist meie kodutähe ligi 6000 kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi “jahedamate” piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel tasub silma peal hoida läbi tasuta nutirakenduse nimega The Sun Now, kus võib näha otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni plekk silma hakkab, ongi aeg päikeseteleskoop õuele lohistada.

Rändtähed

Kui vaadeldavate süvataeva objektide poolest on juuni küllaltki vaene, siis planeetide osas on asi tunduvalt parem, sest tehniliselt on kuu jooksul võimalik ära näha kõik viis silmaga nähtavat planeeti. Kusjuures neist Päikesele kõige lähema ja pisema planeet Merkuuri vaatlemisega tuleks kiirustada, sest näha on teda vaid juuni esimesel nädalal vahetult peale päikeseloojangut madalal loodetaevas. Silmale paistab ta seal kui täiesti tavaline ja mitte eriti hele täht, mille märkamiseks tasub horisonti kõigepealt binoklipaari abil kammida. Punakat Marssi, mis tõuseb tunnikene enne päikesetõusu idast, on sama keeruline märgata kui Merkuuri. Kuid mitte päris võimatu.

Kõige kaunimat vaatemängu pakuvad hiidplaneedid Jupiter ja Saturn, mis on viimastel kuudel varahommikuses lõunataevas tagashoidlike kaari teinud. Juuni keskpaigaks hakkavad nad kagust tõusma aga juba südaöösel – hele Jupiter ees ja pisut tagasihoidlikum Saturn taga. Kuigi nende iga-aastase Maale lähima punkti ehk vastasseisuni on veel veidi aega, võivad teleskoobiomanikud Jupiteri puhul juba hõlpsasti näha selle erivärvilisi gaasivööte ja suuremaid kaaslasi ning Saturni uhket rõngasüsteemi.

Saturn vasakul ja Jupiter paremal 20. mai hommikul nähtuna Peipsi järve ääres vahetult enne päikesetõusu. Juunis on planeedipaar juba öösel nähtav ja veelgi heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Talvist ja kevadist õhtutaevast ehtinud hele Veenus (rahvakeeli nimetatakse teda sel perioodil ehatäheks) on juuni alguseks nähtamatuks muutunud, asudes sel ajal peaaegu täpselt meie ja Päikese vahel. Kuu lõpuks naaseb ta aga meie hommikutaevasse, kandes siis vastavalt koidutähe nime. Otsida tasub teda tund enne päikesetõusu kirde-ida suunast.

Juuni esimesel nädalal leiab aset selle aasta teine kuuvarjutus, mis on mingil määral jälgitav ka meie asukohast. Erinevalt vaatemängulisest täielikust kuuvarjutusest, mille käigus Kuu sügavpunaseks värvub või osalisest varjutusest, kus Maa ümar vari Kuust tüki välja hammustab, on 5. juunil toimumas niinimetatud poolvarjuline kuuvarjutus. Nagu nimestki järeldada võib tähendab see, et Kuu satub Maa poolvarju. Silmaga suudavad seda näha vaid kõige tähelepanelikumad vaatlejad ja sedagi heade ilmastikutingimuste korral.

Varjutus algab Eesti aja järgi kell 20:45 – siis kui Kuu meie asukohast nähtuna veel horisondi all liigub. Selleks ajaks kui ta umbes kella kümne ajal tõuseb, on varjutus juba täie hooga käimas. Varjutuse tipphetk saabub kell 22:24 ning paar minutit peale südaööd on Maa poolvari Kuult kadunud.

Umbes selline võiks välja näha 5. juuni poolvarjuline kuuvarjutus, kui meil õnnestuks seda algusest lõpuni vaadelda.

Kuu faasid

• Täiskuu: 5. juuni kell 22.12;
• viimane veerand: 13. juuni kell 9.24;
• noorkuu 21. juuni kell 9.41;
• esimene veerand: 28. juuni kell 11:16.