Maitaeva ülevaade 2020

Kreeka mütoloogias Plejaadideks kutsutud seitsmest õest ühe – Maia – järgi nime saanud mai on viimastel aastatel lisaks pikkadele ja päikselistele päevadele enesega toonud juba päris suviseid temperatuure. Möödunud rekordilisel soojale talvele tagasi vaadates, ei oleks selle tänavune kordumine muidugi ka enam nii märgatav.

Rahvusuus on maid kutsutud mitmete iseloomustavate nimedega, nagu lehehakkamiskuu, mahlakuu, õiekuu, rõõmukuu, elukuu, suvikuu, külvikuu ja sugukuu. Pikemat seletust pole ilmselt neist ühelegi vaja. Isegi mitte viimasele.

Taevavaatleja jaoks on mai juba üsna keeruline aeg, kuna Päike ei vaju enam kuigi sügavale põhjahorisondi taha ning tõeliselt pimedaks öötaevas ei muutugi. Tähistaevas hakkab ennast mai keskel ilmutama alles kella 23 ajal õhtul, et juba kella kolmest hommikul koidukumasse kaduda. Suveajas viibides saabub ööpäeva kõige pimedam aeg – astronoomiline kesköö – kella ühe ajal öösel.

Suviste tähtkujude saabumine

Mais on mitmed tuntumad talvised tähtkujud öötaevast jäägitult kadunud, sest kuulus Orion, Plejaade sisaldav Sõnn, Ükssarvik ja tähistava heledaimat tähte – Siiriust – majutav Väike Peni loojuvad koos Päikesega. Küll aga võib madalal läänetaevas veel näha Kaksikuid, Vähki ja Lõvi. Meie laiuskraadidelt igipaistvad Kassiopeia, Persuseus ja Veomees asuvad Linnutee tagasihoidlikus kumas madalal põhjataevas. Veidi kõrgemal on märgata Keefeust ja Väike Vanker, mille tiputäheks on kuulus Põhjanael, osutab nüüd otse üles.

Lõunataevas kõrguvad Neitsi, Karjase, Põhjakrooni, Herkulese ja Makondja tähtkujud, mis sisaldavad lisaks sadadele kaugetele galaktikatele laia valikut kerasparvi. Idataevas hakkavad ennast aga üha kõrgemale keerama Kotkas, Lüüra ja Luik, milles leiduvatest heledatest tähtedest Altairist, Veegast ja Deenebist saab kokku Suvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Nende vahele jäävad vähemtuntud ja pisemad Rebase, Noole ja Delfiini tähtkujud.

Väga madalal lõunahorisondil on näha Kaalude ja Kilbi tähtkujusid ning osakest Skorpionist ja Amburist. Neist viimases asub maitaevas põhja-kagusuunas kaarduva Linnutee kese, mis jääb paraku meie asukohast alati silmapiiri poolt varjatuks. Kilbi tähtkuju lähistel (tegelikult Makondja servas) paikneb efektne Kotka udukogu, mille südames asuvad kuulsad “loomise sambaid”. Lähivõte neist oli aprilli lõpus 30-ndat sünnipäeva tähistanud Hubble kosmoseteleskoobi üks esimesi tõelisi hittfotosid.

24. aprillil tähistas Hubble kosmoseteleskoop 30 aasta möödumist orbiidil. Sellel, tema 1995. aasta fotol on näha umbes 7000 valgusaasta kaugusel asuva Kotka udukogu südames kõrguvad gaasist ja tolmust sambakujulised pilved, milles tekivad uued tähed. Vasakpoolse samba kõrguseks on umbes neli valgusaastat ning selle “peast” väljaulatuvad tillukesed sõrme-sarnased moodustised on mitmeid kordi suuremad kui Päikesesüsteem. Gaasimoodustised said kiiresti hüüdnime Pillars of Creation ehk Loomise sambad.

Kerasparvede hooaeg

Nii nagu aprillis on ka mais taevavaatleja jaoks peamisteks märksõnadeks galaktikad ja kerasparved, mille poole on kevadine öötaevas kõige paremini avatud. Neist esimeste kohta kirjutasime pikemalt märtsi ja aprillitaevaste tutvustustes, mis on vastavalt leitavad SIIT ja SIIT. Nüüd aga veidi lähemalt neist mõnevõrra müstilistest kerajatest täheparvedest.

Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.

Lihtsustatud joonis Linnutee ehitusest ja meie Päikesesüsteemi asukohast selles. Parempoolses külgvaates on näha kerasparvede jaotust galaktikatasandi suhtes.

Keraparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni homogeensus (ühesuguses) ning madal metallide sisaldus. See vimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel ei olnud aega veel tekkida.

Meie galaktikas on keraparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid vastavalt rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august hiljuti pilti tehti, üle 10 tuhande.

Kus ja millised?

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab isegi binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145 valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat individuaalset tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Paraku on nüüdseks selgunud, et selleks ajaks kui sõnum kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.

Põhjapoolkera heledaim keraparv M13 pildistatud 2017. aastal Lüllemäel. Autor: Viljam Takis/ Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Charles Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähteteta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud keraparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.

M3 Jahipenides pildistatud Mount Lemmoni tipus oleva 24 tollise teleskoobiga. Autor: Adam Block

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Selles sisalduvate osade tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et need pidid tekkima vahetult peale Suurt Pauku.

Herkuleses asuv M92 nähtuna Hubble kosmoseteleskoobi poolt.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid samas on need ka atmosfäärimõjude tõttu raskemini nähtavad.

Veenus kaob ja uus komeet lubab vaatemängu

Mai alguses on meie õhtutaevaid kaunistanud hele Veenus veel täiesti olemas, kuid liigub nüüd iga päevaga päikesekettale üha kiirenevalt lähemale. Mai lõpuks on ta Päikesest vaid mõne kraadi kaugusel asudes muutunud nähtamatuks. 22. mail võib teda heade vaatlustingimuste korral näha vaid nurgakraadi kaugusel idapoolsele elongatsioonile lähenevast Merkuurist. Kahe planeedi duetti võib otsida madalalt edalataevast vahetult peale päikeseloojangut. Teine planeedipaar, mis moodustub gaasihiidudest Jupiterist ja Saturnist on endiselt nähtav hommikutaevas madalal kagukaares.

Meteoorivooludest tipnevad mai esimesel nädalavahetusel eeta-akvariidid, mida on parim vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle voolu radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.

Aprillitaeva tutvustuses kirjutasime, et kevadkuudel võib meie taevas silmaga nähtavaks muutuda eelmise aasta lõpus avastatud komeet C/2019 Y4, hüüdnimega Atlas. Kahjuks on nüüdseks selgunud, et komeet ei pidanud Päikesele lähenedes sisemistele pingetele vastu ning lagunes mitmekümneks pisemaks fragmendiks. See tähendab, et lubatud vaatemäng jääb peaaegu kindasti Atlase puhul ära.

Nendel Hubble kosmoseteleskoobi lähivõtetel Atlase lagunenud tuumast on eristav umbes 30 pisemat fragmenti.

Samal päeval kui Atlase killustumine kinnitust leidis, avastati aga teel Päikesesüsteemi sisealade poole üks teine komeet, mis kannab nime Swan. See umbes 12 tuhande aastase perioodiga komeet on sarnaselt Atlasele suhteliselt väike, kuid hea õnne korral võib hoopis see kauge külaline meie maitaevas silmaga nähtavaks muutuda. Selle periheel (lähim punkt Päikesele) peaks aset leidma 27. mail, kui see asub sellest vaid 40 miljoni kilomeetri kaugusel. Otsida tasub seda sellel ajal madalalt loodetaevast vahetult peale ja enne päikeseloojangut.

Kuu faasid

• Täiskuu: 7. mai kell 13.45 (superkuu);
• kolmas veerand: 14. mai kell 7.03;
• noorkuu 22. mai kell 20.39;
• esimene veerand: 30. mai kell 6:30.