Esimene täispikk kevadkuu, aprill, toob endaga kaasa üha pikemad
päevad ja lühemad ööd. Kui muidu oleks selle üle põhjust ainult rõõmu tunda,
siis astronoomiahuvilisi tabab seda fakti teadvustades kerge kurbusenoot. Jääb
ju nüüd vähem aega taevast uurida ja lisa tuleb ilmselt näpistada väärtuslikust
uneajast.
Asja ei tee paremaks märtsi lõpus tunni võrra edasi nihutatud
kronomeeter, mis lõikab õhtutest pimedat aega otsekui noaga ära. Kuigi loodusel
on meie kelladest sügavalt ükskõik ja taevas ise ometigi ei muutu, nihutab
keeratud kell tähistaevast unerütmide mõttes tund aega tagasi. Näiteks aprilli
keskpaigas südaööl paistev taevas on umbes selline, nagu ta oli märtsi lõpus.
Ainult mitte nii pime.
Sellel põhjusel soovitame tutvuda meie märtsitaeva ülevaatega, sest
kellaaegadest kinni pidava vaatleja jaoks neil väga dramaatilist erinevust
pole. Küll aga võib juba aprillitaevasse ilmuda üks kauge külaline, mille
sarnast pole siitmailt pea veerand sajandit nähtud. Sellest räägime natukene
hiljem.
Tõusud ja loojangud
Kiirelt üle korrates võib märkida, et aprilli keskpaigas on
südaöödel lõunataevas paistmas Neitsi, Lõvi, Berenike Juuste ja Jahipenide
tähtkujud. Läänetaevasse loojuvad talvised Sõnni, Orioni ja Ükssarviku
tähtkujud ning ida pool tõusevad kõrgemale Maokandja, Herkulese, Lüüra ja Luige
tähtkujud. Neist kahes viimases asuvad heledad tähed Veega ja Deeneb, kuuluvad
suve tulekut ennustavasse Suvekolmnurka, mille viimane liiga Altair (Kotkas)
jääb sellel ajal veel horisondi alla.
 |
| Aprillikuine Linnutee vaatega Põhja. Foto: Gary Woodburn |
Linnutee helendav trass paistab aprilli südaöödel peaaegu
horisontaalselt madalal põhjataevas, millega koos on suhteliselt halvasti
vaadeldavaks muutunud selle sees asuvad arvukad hajusparved ja udukogud.
See-eest on vaade väga hästi avatud meie Linnutee koosseisu kuuluvate
kerasparvede ja sellest kaugel väljaspool asuvate teiste galaktikate suunas.
Kuna vaatamisväärsemate galaktikate nimed, tähised ja umbkaudsed
asukohad leiate märtsitaeva kokkuvõttest, ei hakka me neid siin kõiki uuesti
üle kordama. Pigem võiks neist tuntumatest natukene pikemalt rääkida, sest
nende ehituse ja ajaloo mõistmiseks ainult läbi teleskoobi vaatamisest ei
piisa. Samas annab see nende nägemisele hoopis teise mõõtme. Kerasparvede
kohta, millest ilusamad on tegelikult ka aprillis juba kõrgel lõunataevas
paistmas, räägime lähemalt mais.
Galaktikad
Keegi ei vaidleks ilmselt vastu, et meie taeva vägevaim galaktika on
Andromeeda (M31), mis asub meist kosmilises mõttes kiviviske kaugusel ja on
nähtav isegi palja silmaga. Paraku on tema, kui ka
kauguse mõttes järgmine Kolmnurga galaktika (M33), aprillis liialt madalale
põhjakaarde vajunud. Õnneks leidub meie Linnutee naabruskonnas veel
ohtralt teisigi heledaid galaktikaid, mille ilu nautimiseks soovitame kasutada
võimalikult suure läbimõõduga teleskoopi. Teine võimalus on neid kaameraga
jäädvustada, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu. Järgnevalt
mõnest tuntumast nende hulgas.
Suure Vankri tiputähe Alkaidi all asub M51 ehk Veekeerise galaktika,
mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti
galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit
valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne
struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid
tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada
selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva
paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu
korda läbi "kukkunud" andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on
nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.
 |
| M51 ehk Veekeerise galaktika pildistatuna märtsis Türilt. Foto: Taavi Uibo |
Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Suure Vankri tiputäht
Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga (see mille kõrval on nn.
Hunt) peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll
mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt tuhmim. Samas
sisaldab see ligi triljon tähte, mida on kusagil kaks korda rohkem kui
Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile
praktiliselt otse pealt ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni
poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte ja kuumade täheparvede rohkus annab
sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt
10 tollise teleskoobiga.
 |
| M101 ehk Tuuleratta galaktika Foto: Viljam Takis/Lüllemäe observatoorium |
Suure Vankri nurgatäht Dubhest natukene eemal paikneb üks meie
poolkera tuntumaid galaktikapaare - Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad
vastavalt tähist M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel
asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt
möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode
spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk, millesse
langev tähtedevaheline gaas paneb selle ümbruse tugevalt helendama. M81 on aga
niinimetatud tähepurse galaktika, mis tähendab,
et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümne
kordselt. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on
kasutada vähemalt 8 tollist teleskoopi. Väiksemat suurendust kasutades mahuvad
mõlemad kenasti okulaari vaatevälja ära.
 |
| M82 ehk Bode galaktika (foto: Raivo Hein) ja M81 ehk Sigari galaktika (foto: Ken Crawford) |
Berenike Juustes on aprillis parim aeg vaadelda ja pildistada
spiraalgalaktikat NGC 4565, mida kutsutakse vahel ka Nõela galaktikaks. Sellise
nime on see teeninud väga lihtsal põhjusel - teleskoobiga vaadates paistab see
otsekui pikk peenike nõel, mis on keskelt natukene paksem. Oma suhtelise
läheduse tõttu (umbes 40 miljonit valgusaastat) on see üks parimaid näiteid
spiraalgalaktikast külgvaates. Astronoomidel on põhjust arvata, et oma
ehituselt ja suuruselt võib see olla väga sarnane Linnuteele.
 |
| NGC 4565 ehk Nõela galaktika. Foto: Viljam Takis/Lüllemäe observatoorium |
Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero
galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise elliptilise hiidgalaktikaga, mille
omapäraseimaks tunnuseks on selle tasandit läbiv kitsas ja tume tolmuvööt, kus
erinevalt tüüpilistest elliptilistest galaktikatest käib endiselt aktiivne
täheteke. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes poole Linnutee laiune, kuid
tähti sisaldab see tõenäoliselt rohkem ning selles avastatud kerasparvede arv
ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Kuigi ta
asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel, peetakse Sombreerot üheks Neitsi
galaktikaparve heledaimaks liikmeks ja tänu sellele on seda võimalik isegi
suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil näha. Kuna M104 asub meie
laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on aprillis selle vaatlemiseks parim
aeg paar tundi enne - ja pärast südaööd.
 |
| M104 ehk Sombreero galaktika. Foto: Raivo Hein |
Komeet!
Nagu eelnevalt mainitud võib põhjapoolkeralastel juba aprillis olla
võimalus näha üht kauget ja kauaoodatud külalist. Jutt käib komeedist. Nimelt
on möödunud aasta detsembris avastatud komeedi C/2019 Y4 (hüüdnimega Atlas)
heledus viimastel nädalatel hüppeliselt kasvanud. See annab lootust, et
lähikuudel võib sellest saada tõeliselt vägev ja silmaga nähtav sabatäht, mille
sarnast pole põhjapoolkeral nähtud pea veerand sajandit.
Aprilli alguses paistab Atlas meile Suure Vankri ja Kaelkirjaku
tähtkujude vahel ning nihkub esialgu üsna aeglaselt Perseuse poole. Päikesele
lähemale jõudes selle näiv kiirus kinnistähtede suhtes kasvab ning mai lõpus,
kui see saavutab oma lähima punkti Päikesele (periheeli), peaks see paistma
kusagil Perseuse alumises servas. Sellel hetkel asub ta Päikesest vaid
mõnekümne miljoni kilomeetri kaugusel.
Kuigi komeetide heleduse prognoosid on kaugel täppisteadusest, on
erinevad allikad välja käinud väga lootusrikkaid hinnanguid. Need algavad
õhukese noorkuu sirbiga võrreldava heledusega ja lõppevad ülioptimistlike
lubadustega, et Atlas hakkab mais särama Veenusest heledamalt. Realistlikumalt
peaks see jääma kuhugi taeva heledaimate tähtedega võrreldavatesse piiridesse.
Igal juhul peaks Atlast juba aprillis silmaga näha olema ja mais oleks raske
pika sabaga komeedist madalal põhjataevas mööda vaadata.
 |
| Sellisena paistis 1997. aasta Hale-Bopp komeet Inglismaal Stonehenge varemete kohal. Foto: John Goldsmith |
Atlasel hoitakse tulevastel nädalatel kindlasti pingsalt silma peal,
sest alati eksisteerib võimalus, et see võib Päikesele lähenedes puruneda ja
aurustuda. Sellisel juhul jääb selle tähelend üürikeseks. Kui aga mitte, siis
arvutuste kohaselt on Atlase orbiit peaaegu paraboolne, mis tähendab, et peale
meie kodukandi külastamist lennutatakse see kaugele päikesetagustele maadele,
kust see ei naase ligi 6000 aastat.
Komeedid on peamiselt jääst ja tolmust koosnevad taevakehad, mis
pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt. Omavahelise gravitatsioonilise nügimise
käigus kukuvad mõned neist aeg-ajalt Päikesele lähemale, kus nad hakkavad
soojuse mõjul aurustama. Selle käigus tekib paari kilomeetrise läbimõõduga
asteroidi ümber tohutu gaasiümbris, mida nimetatakse koomaks ning mille taha
"puhub" Päike sadu tuhandeid kilomeetreid pika saba või sabad.
Planeedid ja üks meteoorivool
Nagu märtsis paistavad ka aprilli hommikutaevas reas punane planeet
Marss, hiiglaslik Jupiter ja rõngastatud Saturn. Nende vaatlemiseks tasub
tõusta tund enne Päikest ning vaadata madalale kagu suunas. Samamoodi on
õhtutaevas endiselt säramas meie sõsarplaneet Veenus, mille heledus on
võrreldes märtsi lõpunädalaga mõnevõrra langenud, kuid on endiselt tähistaeva
heledaim "täht".
Aprilli esimesel nädalavahetusel leiab aset suhteliselt haruldane ja
huvitav nähtus, kus Veenus näib Plejaadide täheparvest peaaegu otse läbi
sõitvat. Tegelikult "sõidab" muidugi Maa ümber Päikese ja sellega
koos näiliselt siit nähtav tähistaevas. Kuna Maa ja Veenuse omavaheline asetus
muutub võrreldes tähistaevaga aeglasemas tempos, jääbki mulje nagu liiguks
Veenus selle suhtes läänest itta. Parim hetk nende "kohtumist" näha
on 4. aprilli õhtul.
 |
| Veenus liikus Plejaadide eest läbi viimati 2012. aastal |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar