Veebruaritaeva tutvustus 2020

Kätte on jõudnud aasta lühim ja vähemalt statistiliselt  kõige külmem kuu veebuar, mida vanarahvas tundis küünlakuu, hundikuu, vastlakuu, kassikuu, pudrusöömise kuu, külmakuu, lumekuu ja tuisukuu all. Neist nimedest ehk huvitavaim on kassikuu, mis tuli sellest, et veeburaris oli kassidel söögipoolise püüdmine lume ja külma tõttu raskendatud ning neile tuli sahvrist head paremat juurde jagada.

Kui aga nüüd veebruargi meile möödunud kuudest selgemaid (seega jahedamaid) öid ei paku, peab isegi kõige suurem kliimaskeptik tunnistama, et meie planeedi ja sellel valitsevate ilmarütmidega on midagi tõsist lahti. Vihmasel vaatlusplatsil pilvist taevast jõllitav astronoomiahuviline on selle kõige juures ilmselt kõige väiksem ohver. Aga ohver sellegipoolest.

Aeg liita üks päev

Et käesolev aasta on nii-nimetatud liigaasta, on veebruar taaskord päeva jagu pikem, sisaldades tavapärase 28 päeva asemel 29 päeva. Sellise päeva lisamine igale neljandale aastale ei ole aga lihtsalt mingisugune veider ajalooline vingerpuss, et osad inimesed kolm aastat järjest oma sünnipäeva tähistada ei saaks, vaid sellel on väga hea põhjus.

Oleks väga mugav, kui ajaga mil Maa teeb Päikese ümber ühe täistiiru, teeks ta ka täisarvu pöördeid ümber oma telje. Ütleme siis täpselt 365 ööpäevaga. Sellisel juhul oleks üldkasutatavas Gregoriuse kalendri veebruaris igal aastal 28 päeva ning nii võiks see muutumatul kujul kesta tuhandeid aastaid.

Tegelikult kestab Maa üks aasta (tiir) ligikaudu 365,2422 ööpäeva (pööret). See tähendab, et ilma midagi muutmata hakkaksid kuupäevaliselt fikseeritud pööripäevad, aastaajad ja isegi meie taevatutvustused kalendriliselt triivima. Näiteks 100 aastaga oleksime me nihkes 24 päeva ning 750 aastaga valitseks jaanipäeva ajal õues käre pakane (niivõrd kuivõrd see detsembri lõpunädalal valitses).

Et taolist ebamugavat olukorda vältida on sõnastatud üks kaval reegel: Iga aasta, mis jagub neljaga, on liigaasta, juhul kui ta ei jagu sajaga (siis ei ole), aga neljasajaga jaguv aasta on igal juhul liigaasta. Näiteks käesolev aasta 2020 jagub neljaga, aga mitte sajaga - seega on see liigaasta. 2100. aasta jagub neljaga, aga ka sajaga, seega see pole liigaasta. 2400 jagub küll nelja ja sajaga, aga kuna ta jagub ka neljasajaga, tuleb ta teha ikkagi liigaastaks.

Selle loogika mõistmiseks liigume sammhaaval. Kui lisada iga nelja aasta tagant üks päev, kujuneks aasta keskmiseks kestvuseks 365,25 ööpäeva (tegelik 365,2422). Kui iga saja aasta tagant üks liigaasta tühistada võetaks sajandi peale üks ööpäev (0,01) tagasi ning aasta pikkuseks saaksime 365,24 ööpäeva. Kuid ka see ei ole päris täpne. Kui nüüd iga nelja sajandi tagant üks liigaasta taastada, lisatakse keskmise aasta kestvusele 0,0025 ööpäeva. Tulemuseks saame 365,2425 - enam vähem vastavuses reaalsusega.

Iga punkt graafikul esindab üht aastat – iga aasta nihutab suvist pööripäeva kalendri suhtes hilisemaks. Liigaastad üritavad seda tendentsi korrigeerida, et keskmine vastaks võimalikult täpselt reaalsusele. Allikas: wikipedia

Kahjuks pole ka selline kolmekordne murdude liitmine ja lahutamine (365+1/4-1/100+1/400) piisav tehisliku kalendri ja looduslike rütmide täielikuks sünkroniseerimiseks. Pisikene erinevus tähendab, et 10 000 aasta pärast on Gregoriuse kalender tegelikkusest maha jäänud 3 päeva, 17 minutit ja 33 sekundit. Seda täiendavad muutused Maa orbiidis ja pöörlemiskiiruses. On pakutud, et nende ebakõlade koosmõju vähendamiseks peaksime me 3200. liigaasta tühistama, kuid aastad 3600 ja 4000 liigaastatena säilitama. Sealt edasi muutuksid kõik sajaga jaguvad aastaarvud tavalisteks, välja arvatud 4500, 5000, 5500, 6000 jne. Täielik klapp jääks aga isegi siis püüdmatuks.

Kerad ja galaktikad

Aeg lendab ja temaga koos tähistaevas. Raske uskuda, et viimastel kuudel lõunataevas domineerinud Orioni tähtkuju hakkab veebruari kesköödel juba otsapidi loojuma. Temaga koos hakkavad juba madalale läänetaevasse triivima ka Jääras asuvad Plejaadide ja Hüaadide hajusparved ning meile lähimad Andromeeda ja Kolmnurga galakatikad. See aga ei tähenda, et neid vaadelda ei saaks - seda ei tohiks lihtsalt liialt hiliseks jätta ning pool ööd kestvast fotosessioonist ei maksa enam unistada.

Hajusparvede ja udukogude poolest rikkaliku Linnutee riba kaldumisega idataevasse avanevad meile aga uued vaated, sest nüüd saame me üle pika aja näha enda galaktikakettast "kõrvale". See tähendab, et idataevas hakkavad nähtavale tõusma Linnutee tasandi kohal tiirlevad kerasparved ja eelmainitud naabergalaktikate kaugemad sugulased. Viimaste ilmumist tähistaevasse nimetatakse vahel ka galaktikahooajaks, mis saab mitteametliku alguse märtsi esimeses pooles.

Sadu tuhandeid tähti sisaldavatest keraparvedest, mida küll palja silmaga ei näe, aga mis pakuvad teleskoobiokulaaris omapärast pilti, tasub veebruari kesköödel vaadelda nelja tuntumat. Need on Jahipenides asuv M3, tema kõrval Berenike juustes nähtav M53, tublisti madalamal kirdetaevas paistev põhjapoolkera heledaim Herkulese keraparv M13 ja samas tähtkujus asuv M92.

Bode (vasakult) ja Sigari galaktikad paistavad veebruari südaöödel peaaegu seniidis ning on vaadeldavad isegi keskmises teleskoobis. Allikas: wikipedia

Galaktikatest on astrofotograafidele ja võimekamate vaatlusteleskoopide omanikele peaaegu ideaalsetes kõrgustes fantaasiarikaste nimega Tuliratta (M101), Veekeerise (M51), Päevalille (M63), Kassisilma (M94) ja Vaala (C32) spiraalgalaktikad, mis asuvad kõik Suure Vankri aiste kõrval või "all". Teisel pool Suurt Vankrit ja peaaegu seniidis asuvab kuulus Bode (M81) ja Sigari (M82) galaktikate paar. Kõik need sadu miljardeid tähti sisaldavad universumisaared asuvad meist kümne kuni paarikümne miljoni valgusaasta kaugusel - universumi mastaabis kiviviskekaugus, kuid vahemaa, mille hoomamiseks pole inimmõistus "loodud". Veebruari hilisõhtutel veel suhteliselt madalal asuvast Neitsi superparve tuumikust, kust leiab eest tõelise galaktikate uputuse, räägime lähemalt järgmisel kuul. 

Meie endi galaktikas asuvatest objektidest, mille üksikuteks tähtedeks lahutamiseks piisab binoklist, tasub üles leida Vähi tähtkuju keskel särava Sõime hajustäheparve (M44), selle all asuvad Kuldsilma (M67) ja M48 tähist kandvad parved. Udukogude kohta, mis asuvad suuremalt jaolt Linnutee tasandis ja mida tasub vaadata pigem õhtu esimeses pooles, võite lugeda meie jaanuaritaeva ülevaatest (link: http://www.astronoomia.ee/vaatleja/10137/jaanuaritaevas-2020/).

Rändajad

Planeetidest on veebruaris endiselt näha eriti heledat Veenust (mag -4.19), mis on Kuu järel konkurentsitult öötaeva kõige heledam objekt. Sellel aastajal ehatähe hüüdnime kandev planeet muutub edelataevas Kalade tähtkujus nähtavaks vahetult peale päikeseloojangut ning loojub alles kella üheksa paiku. Võimsamas binoklis või keskmises teleskoobis muutub planeet heledast "tähest" pisut enam kui poole võrra valgustatud ja veidi kasvavat Kuud meenutavaks kettaks. Ühtlaselt helevalge ja läbipaistmatu pilvkatte all võib proovida ette kujutada seal valitsevaid põrgulikke olusid - temperatuur, mis sulataks tina ja tsinki ning rõhk, mis vajutaks enamikud allveelaevad tühjade õllepurkidena kokku.

Nõukogude Liidu kosmosesond Venera 13 tegi need fotod Veenuse pinnast 1982. aastal. Vaatamata Veenusel valitsevale temperatuurile (462 kraadi) ja rõhule (90 atm) suutis sond planeedi pinnal vastu pidada koguni 127 minutit. Allikas: wikipedia

10. veebruari avaneb meil suhteliselt harvaesinev võimalus näha Päikesesüsteemi pisemat planeeti - Merkuuri. Nii suuruselt kui välimuselt Kuud meenutav Merkuur muutub nähtavaks nii-nimetatud idapoolse elongatsiooni käigus. Keerulisena kõlava nime taga peidab ennast ajahetk, mil Merkuur on oma orbiidil ümber Päikese Maalt vaadates kõige kaugemal ida pool. Seekordne elongatsioon pole aga midagi erilist, sest üle 18,2 kraadi ta Päikesest kaugemale ei satu (peaaegu vähim võimalik). Otsida tasub teda vahetult peale päikeseloojangut madalalt läänetaevast ning teleskoobis paistab ta poolkuud meenutava sirbina.

Enne päikesetõusu on vähemalt teoreetiliselt võimalik vaadata veel kahte silmaga nähtavat planeeti. Neist esimene on päikesetagustel maadel liikuv Marss ja teine sügisel õhtutaevast kadunud Jupiter. Kui Marss muutub nüüdsest iga päevaga üha raskemini vaadeldavaks (liigub Päikese taha), siis Jupiteri hakkame nägema üha varem ja kõrgemal taevas (me liigume talle vastu). Veebruaris on viimane küll siiski väga madalal (umbes 3 kraadi) ning kodukumas suhteliselt raskesti märgatav.

Kuu faasid

· Esimene veerand 2. veebruar kell 3.42

· Täiskuu 9. veebruar kell 9.33 (superkuu)

· Teine veerand 16. veebruar kell 00.17

· Noorkuu 23. veebruar kell 17.32