Märtsitaeva tutvustus 2020

Vanade roomlaste jaoks oli sõjajumal Marsile pühendatud märts aasta esimene kuu. Meie jaoks tähistab see kuud, mil pikk "talv" läbi saab ja algab astronoomiline kevad. Sellest ka mõned selle rahvapärased nimed nagu liukuu, hangekuu, sulakuu ja kevadkuu.

Nimed on iseenesest ilusad, aga kui soojarekordeid purustav talv samal rajal jätkab, pole meil tänavusel märtsil võimalust lasta ei liugu ega jälgida hangede sulamist. Küll aga tahaks loota, et vähemalt mõnel õhtul avaneb meil võimalus piiluda selget kevadtaevast.

Kevad saab ametliku alguse samanimelisel pööripäeval 20. märtsil täpselt kell 5:50. Sellel hetkel särab Päike ekvaatoril otse seniidis ning päevad ja ööd on pea kõikjal planeedil sama pikad. Sealt edasi hakkavad meie kui põhjapoolkeralaste päevad viimaks ööde arvelt üha pikemaks venima.

Päikesekiirte langemisnurk eelseisval kevadisel (ja ka sügisesel) pööripäeval.

Kevadtähed

Vilunud taevavaatleja ei pea jälgima kalendrit, et veenduda kevadkuu saabumises. Piisab põgusast pilgust taevasse, kus oma kindlatel radadel rändavad tähed ja tähtkujud oma tõusude ja loojangutega aastaajad kätte näitavad. Näiteks märtsi alguses paneme tähele, et pikki talveöid kaunistanud Orion tõuseb oma kõrgeimasse punkti lõunataevas juba vahetult peale videviku saabumist. See tähendab, et südaööks on ta "vööst" saadik horisondi taha vajunud.

Temaga koos libisevad madalasse lääne- ja loodetaevasse Sõnni, Kolmnurga, Andromeeda, Perseuse ja Veomehe tähtkujud, millest leiame vastavalt Plejaadide täheparve (M45), Kolmnurga (M33) ja Andromeeda (M31) galaktikad, kuulsa Persuse kaksikparve (NGC 869, NGC 88) ning jõulude ajal kõrgel pea kohal säranud Kapella. W-kujuline Kassiopeia ja Keefeus jäävad aga nüüd peaaegu otse Põhjanaela alla.

Lõunasse vaadates märkame me kolmest heledast tähest moodustuvat asterismi, mida nimetatakse Kevadkolmnurgaks. See joonistub Neitsi tähtkuju alaservas asuvast Spiikast, Karjase tähtkujus paiknevast Arktuurusest ja Lõvi heledaimast tähest Reegulusest. Nende vahele ja kohale jäävad väiksemad Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Madalal horsiondil paistavad kesköö paiku vähemtuntud Hüdra, Kaarna, Karika ja Sekstandi tähtkujud. Otse pea kohal särab seevastu kõigile tuntud Suur Vanker.

Idataevast uurides näeme selget märki sellest, et tähistaevas hakkab ennast juba vaikselt suve poole keerama, sest Suvekolmnurga kooseisu kuuluvad Veega (Lüüras) ja Deeneb (Luiges) märtsi keskpaigaks Põhjanaela alt kenasti läbi jõudnud ning ei lähe enam kaua kuni tõuseb ka suvise asterismi kolmas täht Altair (Kotkas). Nende kohalt leiame vägevad Herakaklese ja Lohe tähtkujud.

Galaktikate hooaeg

Et Linnutee kaardub nüüd üsna tagasihoidlikult edelast kirdesse, saame me oma kodugalaktika tihedast kettast juba päris otse väljapoole vaadata, kus keskmiste ja suuremate teleskoopide omanikele paistavad sajad ja tuhanded galaktikad. Tegelikult leiab neid seal sadu miljardeid, aga meile lihtsurelikele, kel puudub otseside Hubble kosmoseteleskoobiga, jäävad need paraku nähtamatuks.

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse - galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Neitsi galaktikaparve süda, kus on näha sadu miljardeid tähti sisaldavaid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid üksteise ümber tiirlemas ja omavahel põrkumas. Parves on kokku umbes 2000 individuaalset liiget. Allikas: Wikipedia

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. 8 tollise peegelteleskoobi ja pimeda taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100.

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist aga üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuliratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest võib olla kõige kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub pilk või kaamera peale heita ka M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse, kuid mida püüda tasuks sellegipoolest.

Lõvi tähtkuju taustal asuv niinimetatud Lõvi kolmik. Vasakul ülal paistab M66, selle all M65 ja paremal NGC 3628. Viimast nimetatakse vahel oma veidra kuju tõttu ka Hamburgeri galaktikaks. Autor: Raivo Hein

Peale galaktikate on kevadtaevas tuntud ka kerasparvede poolest. Need meie galaktika vanimad tähekogumid tiirlevad kõrgel Linnutee tasandi kohal ning näevad teleskoobis välja otsekui uduste piirjoontega pallid. Nende tekkest ja arengust on veel siiani suhteliselt vähe teada, aga mõned arvavad, et nad võivad olla Linnutee poolt miljardeid aastaid tagasi neelatud kääbusgalaktikate tuumad. Meie poolkera tuntumad kerasparved on M13 ja M92 Herakleses, M2 jahipenides, M5 Maokandjas ja M53 Berenike Juustes.

Planeedid

Veebruaritaeva ülevaates kirjutasime kuidas Merkuur sattus kuu alguses olema niinimetatud idapoolses elongatsioonis. Märtsis on Päikesele lähima planeedi kord sattuda hoopis läänepoolsesse elongatsiooni ja täpselt samal ajal - 24. märtsil - on idapoolsesse elongatsiooni jõudnud viimased kuud heledalt õhtutaevas paistev Veenus.

Elongatsiooni, kui esmapilgul keerulisena kõlava mõiste taga ei peitu muud, kui planeedi kaugeim punkt Päikesest meie taevas. Idapoolne ja läänepoolne näitavad suunda. Näiteks Merkuuri puhul tähendab eelseisnev läänepoolne elongatsioon seda, et pisiplaneet on vaadeldav vahetult enne päikesetõusu asudes sellest 27,8 kraadi kaugusel lääne pool.

Päikesest peaaegu kaks korda kaugemal tiirlev Veenus on aga idapoolse elongatsiooni korral nähtav õhtutaevas ja koguni 46,1 kraadi kaugusel Päikesest. See tähendab, et Veenust saab peale päikeseloojangut vaadelda veel mitu tundi ning tema heledus saavutab paar päeva hiljem oma maksimumi (mag -4,5). Teleskoobis paistab ta sellel ajal otsekui 50% valgustatud poolkuu.

Poolik Veenus nähtuna Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) sondi Akatsuki poolt.

Märtsi varahommikutel madalasse kagutaevasse vaadates õnnestub tähelepanelikel vaatlejatel ära näha ka ülejäänud kolm silmaga nähtavat planeeti. Neist suurim ja vaieldamatult heledam on Jupiter, mille kõrval paistavad suhteliselt nõrgalt punakas Marss ja helevalge Saturn. Niisiis, 23. märtsi õhtul ja 24. märtsi hommikul võib üritada vägitükki, mis seisneb kõigi viie planeedi ära nägemises vähem kui 12 tunni jooksul.

Kuu faasid

• Esimene veerand:  1. märts kell 13.21,
• täiskuu: 8. märts kell 5.35 (superkuu),
• kolmas veerand: 15. märts kell 1.56,
• noorkuu 23. märts kell 5.26.