Hiidtäht kaotab heledust

Viimasel ajal on palju räägitud Orioni tähtkujus asuva punase ülihiidtähe Betelgeuse heleduse langusest. Nimelt on muidu tähistaeva kümne heledaima tähe hulka kuulunud Betelgeus mõne viimase nädalaga kukkunud 21. kohale. Kuigi ta kuulub nii-nimetatud muutlike tähtede hulka, mis perioodiliselt oma heleduses nagunii kõiguvad, pole ta vähemalt viimase sajakonna aasta jooksul veel nii tuhmiks muutunud.

Et ülihiid on teadaolevalt oma eluea (kümmekond miljonit aastat) lõpus, on tõstatatud võimalus, et äkki on tähe heleduse järsk langus märk eelseisvast supernoovast. Eks siin mängib suurt rolli ka lootus, kuna viimati nähti meie endi Linnutees supernoovat 1604. aastal ehk neli aastat enne teleskoobi leiutamist. Võimaluse eest näha ja jälgida tänapäevase tehnikaga kõigest 650 valgusaasta kaugusel aset leidvat supernoovat oleks nii mõnigi entusiast valmis oma hinge (loe: kriitilise mõtlemise) kuradile müüma.

kunstniku nägemus Betelgeuse ebasümmeetrisest kujust ja miljardite kilomeetrite kaugusele ulatuvatest gaasijugadest. Paremal on võrdluseks toodud Päikesesüsteemi mõõtkavaline mudel, vasakul skaala hiidtähe enda raadiustest. Betelgeust näeb õhtuti kõrgel lõunataevas Orioni tähtkuju vasakus ülemises nurgas. Varasemalt oli tema heledus võrreldav teisel pool Orioni vööd (kolm tähte reas) paistva sinise hiidtähe Riigeliga

Nende pettumuseks on aga Betelgeuse heleduse muutuse kohta tõenäoliselt paremaid seletusi. Näiteks me teame, et sellel ülihiiul on mitmeid muutlikkuse tsükleid, mis ulatuvad kuudest aastateni ja võib olla isegi aastasadedeni. On täiesti võimalik, et hiljutine heleduse langus on mitme sellise tsükli miinimumi kokkulangemise tulemus. Või siis toimus tähel mõni eriti vägivaldne purse ning sellest välja heidetud materjal varjutab parasjagu meie jaoks selle heledat pinda.

Juhul kui Betelgeus siiski lähiajal (tegelikult siis umbes 650 aastat tagasi) supernoovana plahvatab, ei ole meil sellest midagi karta - 650 valgusaastat on küll galaktilises mõõtkavas kiviviskekaugus, kuid reaalselt tohutu vahemaa. See-eest pakuks see meile hulgaliselt silmailu (rääkimata teaduslike varasalvede hüppelisest täitumisest), kuna mõneks nädalaks paisuks tähe heledus täiskuuga võrreldavaks ning seda oleks hõlpsasti näha isegi päevavalguses. Võib-olla täna, võib-olla 100 000 aasta pärast. Kes teab.

Mõõtmetelt on Betelgeus tõeline koletis, mille pinda on võimalik ainsana tähtede seast (peale Päikese) teleskoopidega otseselt vaadelda. Tema "äär" ulatuks Päikesesüsteemi keskele asetades peaaegu Jupiteri orbiidini (600 miljonit kilomeetrit) ning meie Päikesest on ta 15-20 korda suurema massiga. Just suure massi tõttu on ta suutnud kümne miljoni aastaga peaaegu kogu oma vesiniku varu ammendada ning paisuda punaseks hiidtäheks, samas kui keskpärase Päikese elueaks hinnatakse umbes 10 miljardit aastat.