Detsembritaeva tutvustus 2019

Pilvise, vihmase ja porise novembri järel põleb kindlasti paljude astronoomiahuviliste südames vaid üks soov - tooks detsember ometigi selgemat taevast. Eks ta ilmselt toobki, aga mitte nii palju kui üks tähemaias vaatleja loota tahab...

...sellegipoolest tuleb ennast igaks juhuks põhiliste teadmistega tähistaevast varustada, sest detsembrist pimedamat kuud ei tule. 22. detsembrine talvine pööripäev tähistab lisaks talve algusele hetke mil Päike teeb põhjapoolkeral madalamaid ja seega lühimaid kaari. Peale seda hakkab aasta juba vaikselt kevade poole tiksuma ning päeval muutuvad jällegi pikemaks.

Kui detsembripimedusele lisandub veel lumevaba maa ja tagasihoidlike külmakraadidega selge ja kuuvaba taevas, on teleskoobiomanikel kibekiire minek vaatlusplatsile. Väike miinus tähendab, et teleskoobipeegleid ja -läätsi ei kimbuta enam kaste, jalgealune on kuivem ja õhk läbipaistvam. Pealegi pakub ju talvine taevas meile sootuks teistsugust vaadet taevasse, kui alles mõni kuu tagasi.

Tähistaeva rännak

Kuust-kuusse "nihkub" mingil kindlal kellaajal nähtav tähistaevas võrreldes eelnevaga ligikaudu kaks tundi. Teisisõnu selline taevas nagu oli novembri keskpaigas meie peade kohal täpselt südaööl, on detsembri keskel pea kohal juba kell kümme. Sellisele tõdemusele jõuame mõeldes Maa pöörlemisele ja tiirlemisele ümber Päikese. Kuna detsembriga üks neist tiirudest sümboolselt lõppeb ja tähistaevas jookseb talvisel pööripäeval "nulli", vaatame seda mõttekäiku lähemalt.

Nagu me kõik teame, pöörleb Maa ümber oma kujutletava telje ja tiirleb ühtlasi ümber Päikese. Üht pööret nimetame me ööpäevaks (24 tundi) ja üht tiiru aastaks (365 ööpäeva). Kõik väga lihtne ja lapsest saadik teada. Mida aga arvata väitest, et tegelikult teeb Maa ühe täispöörde keskmiselt 23 tunni, 56 minuti ja 4 sekundiga ehk umbes neli minutit lühema ajaga kui meile maast madalast sisse on harjunud?

Asi selles, et meie ustav 24-tunnine kell ei mõõda mitte Maa tegelikku pöörlemise perioodi vaid aega mil Päike naaseb täpselt sinna suunda, kus ta asus eelmisel päeval. Sellest ka 24-tunnise ööpäeva täpsem nimetus - päikeseööpäev. Sellest eristub nelja minuti võrra lühem sideeriline ehk täheööpäev. See teine tähistab perioodi, mille vältel naaseb suvaliselt valitud kinnistäht samasse kohta kus ta eelmisel ööl asus.

Kahe päeva erinevus tekib sellest, et samal ajal kui me pöörleme, liigub Maa ühtlasi ka ümber Päikese. Täpsemalt täidab Maa ööpäevas umbes 1 kraadi oma täistiirust ümber Päikese (365päeva ∼ 360 kraadi). Päike-Maa süsteemi pöörlemis- ja tiirlemissuundade tõttu peab seega täheööpäeva täitudes Maa neli minutit kauem pöörlema, et täituks päikeseööpäev. Alumine joonis selgitab.

Päevast-päevane nelja minutiline "ülepöörlemine" tähendab seda, et tähistaevas ruttab vähehaaval Päikesest "ette". Kellaegade võrdluses tähendab see nelja minutit päevas, kahte tundi kuus ja 12 tundi poole aastaga. Ehk siis need tähtkujud, mis meil on talvise pööripäeva südaöösel säramas otse lõunataevas (Orion, Kaksikud), mattuvad suvisel pööripäeval eredasse lõunapäikesesse ning vastupidi.

Pööripäevaselt pime taevas

Kui tunda huvi milline on tähistaevas detsembri keskpaigas, siis üks veidi möödahiiliv vastus oleks, et olenevalt kellaajast selline nagu eelnevate kuudel. Täpsemalt on see detsembris kella kuue ajal õhtul ligikaudu selline nagu septembris südaöösel, kella kaheksa ajal nagu oktoobri südaöösel ja kella kümne ajal nagu novembri südaöösel. Sellest tulenevalt ja teie endi lemmik vaatlusajast olenevalt soovitamegi tutvuda meie septembri (http://www.astronoomia.ee/vaatleja/9981/septembritaevas-2019/), oktoobri (http://www.astronoomia.ee/vaatleja/10022/oktoobritaevas-2019/)ja novembri (http://www.astronoomia.ee/vaatleja/10070/novembritaevas-2019/) tähistaevaste ülevaadetega.

Rääkides aga detsembrikuu keskööst, siis selleks ajaks kagust loodesse ulatuvast Linnutee ribast leiame lisaks arvukatele hajustäheparvedele vägeva Rosetti udukogu (Ükssarvikus), Kajaka udukogu (Suures Penis), Südame ja Hinge udukogud (Kassiopeias), Krabi supernoovajäänuki M1 (Sõnnis) ja Ahvipea udukogu (Orionis). Kuulsatele Andromeeda ja Kolmnurga galaktikatele lisaks hakkavad juba piisavalt kõrgele tõusma ka Bode galaktika (M81) ja kohe selle selle kõrval asuv Sigari galaktika (M82), mis paiknevad ennast idataevasse pöörava Suure Vankri kohal.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeias. Pildistatud Tõravere vaatlusplatsil 25. novembril. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).

Kui optika ja oskused lubavad, siis tasub veel proovida pildistada galaktikaid tähistega NGC 2403 (Kaelkirjakus), NGC 1600 (Eriidanuses), NGC 185 (Kassiopeias) ja kohe Linnuteele riba kõrval asuvat IC 10 ehk Tähepurske galaktikat (Kassiopeias). Suure Vankri "hobuste" juures asuvate suhteliselt heledate Vaala, Päevalille, Veekeerise ja Tuliratta galaktikate jaoks on detsembri kesköiseteks kellaegadeks veel natukene liiga vara. Kuigi hommiku poole tõsevad ka nemad soodsatesse kõrgustesse.

Kindlasti peaks sellel ajal igale vaatlejale silma jääma ka üks eriti hele ja mitmevärviliselt vilkuv täht madalal lõunataevas (Väikses Penis). Tegemist Siiruse ehk orjatähega, mis on ühtlasi terve taeva heledaim täht (tegelikult kaksiktäht) ja asub meist "kõigest" 8,6 valgusaasta kaugusel. Siiriuse tavatu vilkumine tuleneb sellest, et asudes meie maalt nähtuna nii madalal, peab tema võimas valgus läbima teel pakse ja erinevate murdumisomadustega atmosfäärikihte.

Siiriuse kohal säravad veel kaks väga heledat tähte - paremal punakas Betelgeuse ja vasakul valge Prooküon. Neist kolmest tähest moodustub taevasse peaaegu võrdhaarne kolmnurk, mida kutsutakse vastavalt aastaajale Talvekolmnurgaks. Kolmnurga kohal võib näha veel Kaksikute Kastorit ja Polluksit ning päris kõrgel asuvat Kapellat ehk Jõulutähte (Veomehes). Kapellast madalamal ja paremal paistab punane hiidtäht Aldebaraan (Sõnnis). Lõunataeva heledate tähtede loetelu lõpetab all paremal asuv sinakas Riigel, mis kuulub koos Betelgeusega Orioni tähtkuju koosseisu.

Sõdalane taevas

Orion ehk eestipäraselt Koot ja Reha on liiga huvitav ja astronoomilises mõttes rikkalik tähtkuju, et sellest mitte pikemalt rääkida. Seda enam, et tegemist on tõenäoliselt maailma kõige kirkama ja äratuntava tähtkujuga. Võiks ju protesteerida ja öelda, et see au kuulub ikkagi Suurele Vankrile, aga paraku pole seda teatud lõunapoolkera laiuskraadidelt üldse näha. Seevastu Orioni näeb (mingil määral) isegi põhjanabalt.

Orion nähtuna selle aasta jaanuaris Tõrva lähistel. Laser osutab Betelgeusele. Koos Siiruse (all-vasakul) ja Prooküoniga (vasakul) moodustab ta Talvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Foto: Egon Bogdanov

Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kes peale saatusliku skorpionipistet peajumal Zeusi poolt taevasse tõsteti, kus ta nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ja teisega kilpi hoiab. Kuigi taevatähtedest on suhteliselt raske elusat pilti manada, võib tähtkuju kirjeldada järgmiselt: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on tema jalad, nende nelja tähe vahel asub kolmest reas asuvast tähest Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest väljajoonistuv Orioni mõõk.

Kõik eelnimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised gigandid. Näiteks sinine ülihiid Riigel on näiva heleduse poolest võrreldav meile ühe lähima tähe Prooküoniga, kuid asub viimasest 70 korda kaugemal (ca 860 valgusaastat). Sama lugu on punase Betelgeusega, mis on elupäevade lõppu jõudnult paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks tema serv Jupiteri orbiidini. On ennustanud, et Betelgeuse peaks astronoomilises mõttes iga hetk supernoovana plahvatama. Kui see juhtub, võib ta mõneks ajaks muutuda taevas heledamaks kui täiskuu ja paistma isegi päeval.

Ka Orioni vöö kolm tähte - Alnitak, Alnilam ja Mintaka - on hiidtähed, mis asuvad meist vahemikus 1200 - 2000 valgusaasta kaugusel. Vööst pisut vasakult leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33), mille tumedatest tähtedevahelisest tolmu- ja gaasipilvedest kondenseeruvad uued tähed. Udukogu nimi tuleb - üllatus, üllatus - ühe sealse suhteliselt pisikese tumeda pilve siluetist, mis meenutab kangesti hobuse pead.

Orioni tähtkuju ja molekulaarkompleks koos selgitavate nimedega. Pilt on saadud 50 valgusfoto ja 160 kalibreerimisfoto liitmise tulemusel (50mm, 40sec, f1.8, ISO1600). 17. märts, 2018, Võrumaal Kääpa külas. Autor: Robert Sälg

Kuigi silmaga vaadates näib, et Orioni mõõk koosneb kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni udukogu ehk M45 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede parv. Trapetsiks nimetatud parv on nii kiirgusjõuline, et see ioniseerib erivärviliselt ümbritsevat ligi 25 valgusaastase läbimõõduga gaasi- ja tolmupilve, milles omakorda tekivad tuhanded uued tähed. Oma läheduse ja näilise suuruse tõttu on M42 üks amatöörastronoomide meelisobjekte ja seda tasub isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi või binokli abil vaadelda.

Orioni tähtkujust leiab tuhmimaid, kuid siiski vaatamisväärseid udukogusid veelgi. Näiteks M42-e kohal asub Jooksva mehe udukogu, mõõga all NGC 1999 ehk Sinise silma udukogu, tähtkuju paremast servast leiab NGC 1788, Hobusepea udukogu kohal helendab NGC 2024 ehk Tuleleegi udukogu ja sellest pisut Betelgeuse poole M78, millele anti tundmatu autori poolt hüüdnimi "Casper, sõbralik kummitus".

Kokkuvõttes asuvad kõik need udukogud, täheparved ja hiidtähed kolossaalses Orioni molekulaarpilve kompleksis, mis on meile üks lähimaid ja suurimaid tähetekke piirkondi. Ülipikkade säriaegade abil võib näiteks näha kuidas tervet tähtkuju vasakut serva piirab suur punakalt hõõguv kaar, mida nimetatakse avastaja järgi Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hääbuv serv, mida M42 kuumimad tähed isegi sadade valgusaastate kauguselt ioniseerivad.

Planeedid, voolud ja varjud

Planeetide valik on detsembris küllaltki kidur, kuna Jupiteri me enam õhtutaevas ei näe ning Saturngi paistab meile madalas lõunataevas vaid kuu esimeses pooles ja sedagi vaevu-vaevu. Uraan ja Neptuun on küll vastavalt Jääras ja Veevalajas enamuse õhtu vaadeldavad, aga vaatame tõele näkku - ilma isikliku kosmoseteleskoobita me neid tähtedest ei erista.

Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledamat objekti planeet Veenust on juba küll vahetult peale päikeseloojangut näha, aga tõeliselt uhkeks koidutäheks on teda veel vara nimetada. Päikesetagustel maadel liikuvat punakat Marssi on võimalik vaadelda paar tundi enne päikesetõusu kagusuunal, kuid tema näiv heledus on suure kauguse tõttu suhteliselt väike. Merkuur on sellel kuul meile nähtamatu.

Meteoorivooludest tasub välja tuua erivärvilised ja suhteliselt aeglaselt liikuvad geminiidid, mis tippnevad 13. detsembri õhtul ja 14. hommikul. Erinevalt teistest tuntumatest vooludest põhjustab geminiide Maa-lähedane asteroid 3200 Phaethon ning nende tunniarv võib ulatuda 120ni. Kuigi sellel ajal kõrgel taevas asuv Kuu võib nende nautimist mõnevõrra segada, ei tasu seda mingil juhul maha magada. Voolu radiant asub Kaksikute tähtkujus.

Rõngakujuline päikesevarjutus 10. mail, 2013. Allikas: wikipedia

Viis päeva enne aasta lõppu ehk 26. detsembril leiab Lõuna-Aasias aset selle aasta teine päikesevarjutus. Seekord on tegemist nii-nimetatud rõngakujulise päikesevarjutusega, kuna Kuu keskmisest suurem kaugus ei luba tal tervet päikeseketast varjutada. Varjutuse teekond algab Saudi-Araabia lõunaosast, liigub üle India lõunatipu, Sri-Lanka ja Indoneesia ning lõppeb Vaikse Ookeani lääneosas. Meie aja järgi puudutab Kuu maksimaalne vari Maa pinda kell 5,36 hommikul ning lahkub sellelt kell 8,59.

Head pööripäeva ja mõttelise uue tiiru algust ümber Päikese!

Kuu faasid

·         esimene veerand 4. detsember kell 8.58,

·         täiskuu 12. detsember kell 7.12,

·         viimane veerand 19. detsember kell 6.57,

·         vanakuu 26. detsember kell 7.13

PS: täiskuu on detsembritaevas aasta kõige kõrgemal ulatudes üle 50 kraadi kõrgusele.