Umbes 350 aastat tagasi süttis praegustel sügisöödel meie peade kohale tõusvas Kassiopeia tähtkujus supernoova. Oma kauguse tõttu oli selle valgusel kulunud 11 000 pikka aastat, et Maani jõuda (kusjuures teadaolevalt ei pannud seda keegi siin isegi tähele). Massiivse tähe elupäevade lõppu tähistavas ülivõimsas plahvatuses tekkisid rasked elemendid ning tuhandeid kilomeetreid sekundis paisuva gaasipilve südamesse jäi pöörlema umbes 30 kilomeetrise läbimõõduga ülitihe aatomituum - neutrontäht.
Sellel võltsvärvifotol on jäädvustatud Kassiopeia A nime kandva supernoovajäänuki ammune kiirgus/valgus Chandra röntgenobservatooriumi ja Hubble kosmoseteleskoobi koostöös. Erinevad värvid tähistavad erinevaid elemente: räni on punane, väävel kollane, kaltsium roheline ja raud lilla. Sinine värv näitab endiselt paisuva plahvatuse esimest lööklainet. Kogu moodustise läbimõõt on ligi 30 valgusaastat - peaaegu kümme korda rohkem, kui vahemaa Päikese ja talle lähima tähe vahel.
Huvitav on mõelda, et kõik rauast raskemad elemendid meie ümber ja meie sees on sündinud taoliste kataklüsmiliste plahvatuste käigus. Midagi millele mõelda silmitsedes oma sõrmes asuvat kuld- või hõbesõrmust. Teised elemendid, peale vesiniku, on sepitsetud ammuste tähtede südames. Mine tea kes ennast miljardite aastate pärast Kassiopeia A supernoovaga sugulusest leiab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar