Rahvusvaheline kosmosejaam teeb ülelende

Terve selle ja järgmise nädala on Eestist igal õhtul (mõnel korral isegi kaks korda) võimalus jälgida maailma kallima inimkätega valmistatud objekti lendu. Jutt käib ISS-ist ehk Rahvusvahelisest Kosmosejaamast, mille ehitamisele ja teenindamisele on viimase 20 aasta jooksul kulunud umbes 150 miljardit dollarit.

ISS nähtuna kosmosesüstik Endeavouri pardalt 2011. aastal.

Umbes 400 kilomeetri kõrgusel tiirlev kosmosejaam on viie kosmoseagentuuri (NASA, Roscosmos, JAXA, ESA ja CSA) koostöös valminud ja pidevalt mehitatud satelliit, mille pardal valitsevas mikrogravitatsioonis teostatakse eksperimente bioloogia, füüsika, astronoomia, meteoroloogia ja kosmosetehnoloogia vallas. Jaama pikkus on 51 meetrit ja laius 109 meetrit ning kihutades kiirusega 7,66km/s teeb see Maale tiiru peale iga 93 minutiga.

Lähinädalatel näeme me ISS-i igaõhtuselt lõunataevas, kus see liigub keskmiselt 20 kraadi kõrguseid kaari tehes edelast kagu poole (paremalt vasakule). Heleduselt võib teda sellel nädalal võrrelda peale päikeseloojangut samas ilmakaares paistva Jupiteriga, mis on omakorda heledam kui ükski teine täht. Teisel nädalal tuhmub ta umbes taeva heledaima tähe Siiruse heleduseks.

Kosmosejaama Cuppola nimeline vaateaken, mille suures veedavad astronaudid enamuse oma vabast ajast.

Põhjus miks ilma suuremate väliste valgustiteta kosmosejaam meile nõnda heledalt paistab peitub selle hiiglaslikes päikesepaneelides, mis peegeldavad neile langevat päikesevalgust (seal üleval Päike veel paistab). Lisaks on ka jaama elamisruumid üsna suured ja kaetud väljaspoolt valgust ja soojust peegeldava matejaliga. ISS tuhmub ja kaob alles siis kui ta jõuab Maa varju (tema jaoks Päike loojub).

Praegusel hetkel viibib ISS pardal kuus astro(kosmo)nauti. Need on venelasest komandör Alexey Ovchinin, ameeriklane Nick Hague, itaalane Luca Parmitano, venelane Alexander Skvortsov, ameeriklased Andrew Morgan ja Christina Koch.

Paigaldustööd Uus-Meremaa kohal.

All tabel ISS ülelendudest nähtuna Tõrvast. Põhja pool asuvate linnade jaoks väheneb mõningal määral suurim kõrgus horisondist ja heledus. Kellaajad väga oluliselt ei nihku.

Tabelis: kuupäev, nähtavuse kellaajaline vahemik, suurim kõrgus horisondist ja magnituud, ehk suurim näiline heledus*

• 25. september, 20:03:03 - 20:07:29, 18 kraadi, mag -2,0
• 25. september, 21:38:38 - 21:40:23, 22 kraadi, mag -2.0
• 26. september, 20:50:21 - 20:53:46, 26 kraadi, mag -2,5
• 26. september, 22:26:38 - 22:26:39, 10 kraadi, mag -0,7
• 27. september, 20:02:06 - 20:07:06, 24 kraadi, mag -2,3
• 27. september, 21:38:11 - 21:40:00, 22 kraadi,mag -1,9
• 28. september, 20:48:46 - 20:53:18, 27 kraadi, mag -2,5
• 29. september, 20:01:24 - 20:06:35, 27 kraadi, mag -2,4
• 29. september, 21:37:51 - 21:39:29, 18 kraadi, mag - 1,6
• 30. september, 20:49:20 - 20:52:46, 24 kraadi,mag -2,2
• 1. oktoober, 20:00:51 - 20:06:03, 26 kraadi, mag -2,2
• 1. oktoober, 21:37:48 - 21:38:56, 14 kraadi, mag -1,2
• 2. oktoober, 20:49:01 - 20:52:14, 18 kraadi, mag -1,7
• 3. oktoober, 20:00:24 - 20:05:33, 21 kraadi, mag -1,8
• 4. oktoober, 20:49:17 - 20:51:46, 12 kraadi, mag -1,1
• 5. oktoober, 20:00:12 - 20:04:11, 15 kraadi, mag -1,2
• 8. oktoober, 19:11:29 - 19:14:19, 12 kraadi, mag -0,9

Põhjus miks mitmetel õhtutel ISS-i kaks korda näeb on väga lihtne - ta teeb pooleteise tunniga Maale tiiru peale ja ilmub uuele ringile.

ISS-i üleminek Päikesest 2017. aasta päikesevarjutuse ajal Põhja-Ameerikas.

*suurim näiline heledus ehk magnituud on logaritmine skaala taevas paistva taevakeha näiva suuruse määramiseks. Ebaintuitiivselt käib see tagurpidi, mis tähendab, et mida väiksem arv seda heledam. Näiteks Päike on selle järgi -26, täiskuu -12,9, Veenus -4,14, Jupiter -2,2, Siirius -1,47, Vega +0,03, Andromeeda galaktika +3,44, Uraan +6,03. Sealt edasi üle +6,5 muutub objekt nii nõrgaks, et keskmine inimene ei suuda seda enam silmaga eristada.

ISS-i ja muude suurte satelliitide ülelendude kohta saab infot leheküljelt: https://www.heavens-above.com/

Jaamaga on põkkunud venelaste teenindusmoodul Sojuz.