Oktoobritaevasse vaatav astronoomiahuviline võib aga kergelt unustada sügise rusuva saabumise, sest pimedus laseb nüüd tähistaeval juba varakult täies hiigluses särada. Läheb ju oktoobris juba kella 19-20 ajal enam-vähem pimedaks. Lisaks on valgusreostavat lumevaipa veel vara karta ning isegi linnas elavad inimesed võivad jälle õhtuti näha tähti, mis kevadel justkui kuhugi kadusid.
Tuleb tahtmatult meelde aastatetagune kurioosum, kus Los Angelese hädaabiliin sai ülelinnalise elektrikatkestuse ajal sadu kõnesid inimestelt, kes kurtsid imelike laikude üle taevas. Peagi selgus, et helistajad nägid esimest korda elus Linnuteed. Meie maal (loodetavasti) asi nii hull veel pole.
Kolmnurk vajub ja kuusnurk tõuseb
Ka oktoobris ei ole Linnutee hele riba kuhugi kadunud. Ta ulatub endiselt hämaruse saabudes kirdest edelasse, et ennast aegamisi keskööks ida-lääne suunaliseks pöörata. Küll aga loojuvad meie kodugalaktika keskkosa pool asuvad heledamad alad, kus asuvad näiteks Laguuni udukogu (M8) ja Trifiidide udu (M20), juba varakult horisondi taha.
Suvekolmnurk, mis joonistub heledast Veegast, Deenebist ja Altairist käib sama teed ning kaldub üha enam edela ja lääne suunda. See-eest hakkavad õhtul juba madalal idas paistma Talvekuusnurga esimesed kolm tähte – Kapella, Aldebaran ja Polluks – mis kuuluvad vastavalt Veomehe, Sõnni ja Kaksikute tähtkujude koosseisu. Need, kes uneajast mõne tunni saavad näpistada, võivad näha tõusmas asterismi ülejäänud kolme tähte – Riigelit, Prooküoni ja Siiriust, mis on vastavalt Orioni, Väikse Peni ja Suure Peni tähtkujude liikmed. Lisades kahe viimase hulka Orioni tähtkujus asuva punase hiidtähe Betelgeuse, moodustub silmatorkav Talvekolmnurk, mis aasta kõige külmematel õhtutel lõunataevast kaunistab.
Oktoobriöödel jõuavad üksteise järel seniiti tõusta Kefeuse, Kassiopeia, Persesuse, Kaelkirjaku ja vastu hommikut Ilvese tähtkuju. Neist viimane pole küll teab mis tuntud või kaunis tähtkuju, aga ühe selles asuva (paraku silmale nähtamatu) tähe üle võib peagi uhkust tunda. Nimelt peaks see koos selle ümber tiirleva eksoplaneediga kohe-kohe hakkama kandma nimesid, mis anti neile eestlaste seas läbi viidud nimekonkurssi käigus. Antud teksti kirjutamise hetkel veel ebasuupäraseid XO-4 ja XO-4b tähiseid kandvat süsteemi tasub teleskoobi abil otsida koordinaatidel otsetõusuga 7h 21m 33s ja deklinatsiooniga +58° 16′ 05″.
Lisaks ametlikele tähtkujudele hakkab oktoobri õhtutel ida poole vaadates üha enam silma paistma Plejaadide või Taevasõelana (M45) tuntud hajustäheparv. Sõnni tähtkuju südames asudes teeb ta talve liginedes taevas üha kõrgemaid kaari ning pikemalt tasub temast rääkida järgmiste kuude ülevaadetes. Kõigile maast-madalast tuntud Suur Vanker asub aga hilisõhtuti peaaegu täpselt Põhjanaela all.
Rikkalik süvataevas
Süvataeva objektide jahtijatele ei tohiks oktoober pettumust valmistada. Näiteks peaaegu ideaalsetes asukohtades on meile lähimad hiidgalaktikad Andromeeda (M31) ja Kolmnurga galaktika (M33). Need gigantsed tähesüsteemid ei pruugi küll teleskoobis vaadates erilisena tunduda, kuid sarnaselt meie Linnuteele sisaldavad need sadu miljardeid tähti ja nende ümber tiirlevaid seniavastamata planeete, olles sisuliselt pisikesed universumid universumis. Nagu ikka kaugemate ja tuhmimate objektide puhul tasub ka nende täit ilu nautida teleskoobile kinnitatud fototehnika vahendusel.
Meie kodugalaktika kettas asuvatest tähekooslusest on oktoobris väga hästi vaadeldavad Perseuse kaksikhajusparv (NGC 869 ja NGC 884), Persuse parv M34, Luige tähtkujus asuv M39 ja NGC 6871 ning Kassiopeias asuvad NGC 7789 ja M52 hajusparved. Nende tähtede ja numbrite kombinatsioonide taga peidavad ennast suhteliselt noored ja üksteise lähedal asuvad tähegrupid, mis on miljoneid aastaid tagasi moodustunud ühest või üksteise lähedal asunud gaasipilvedest.
Gaasi- ja tolmukogumitest, milles tähed alles tekivad, on kuuvabadel öödel (kuu viimasel nädalal) ning võimekama vaatlus- ja fototehnika abil hästi vaadeldavad Võluri udukogu (NGC 7380, Kaljukitses), Elevandi Londi udukogu (IC 1396, Kefeuses), hiiglasliku Loori udukogu heledamad piirkonnad (NGC 6960, NGC 6992, Luiges), Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000, Luiges), Poolkuu udukogu (NGC 6888, Luiges), Packmani udukogu (NGC 281, Kassiopeias) ning Südame ja Hinge udukogud (IC 1805 ja IC 1848, Kassiopeias).
Kerasparvede austajate jaoks sügis midagi eriti rõõmustavat ei too, sest koos Linnutee heledamate osadega hakkavad ka need juba pigem madalamale lõuna- ja läänetaevasse triivima. Siiski tasub oma teleskoobitorud veel suunata Heraklese tähtkujus asuva M92, Pegasuse M15 ja Noole tähtkuju M71 poole, et näha sadade tuhandete tähtede ühist kerajat kuma.
Kerasparvede austajate jaoks sügis midagi eriti rõõmustavat ei too, sest koos Linnutee heledamate osadega hakkavad ka need juba pigem madalamale lõuna- ja läänetaevasse triivima. Siiski tasub oma teleskoobitorud veel suunata Heraklese tähtkujus asuva M92, Pegasuse M15 ja Noole tähtkuju M71 poole, et näha sadade tuhandete tähtede ühist kerajat kuma.
Silmnähtavad hiiglased
Kui kujutlus tähtedest ja udukogudest jääb kuidagi kaugeks, siis planeete tahaksid kõik näha. Elame ju isegi ühel sellisel. Õnneks saame veel oktoobris, nii nagu eelnevatel kuudel, ära näha kaks Päikesesüsteemi võimsamat hiidplaneeti – Jupiteri ja Saturni. Nüüd juba väga madalal, ilmuvad nad heledate tähtedena lõunahorisondi kohale, et peagi pärast Päikeset omakorda loojuda. Roomlaste peajumal Jupiter ees (paremal) ja tema isa Saturn järel.
Verivärske Hubble kosmoseteleskoobi foto Saturnist. Autor: NASA, ESA, A. Simon (GSFC), M.H. Wong (University of California, Berkeley) and the OPAL Team |
Teleskoobi omanikel avaneb võimalus vaadelda ka kaht ülejäänud gaasiplaneeti Neptuuni ja Uraani, millest viimane jõuab Maaga vastasseisu 27. oktoobril. Roheka Uraani, mis asub meist sellel hetkel 2,8 miljardi kilomeetri (19 aü) kaugusel, võib eest leida Jäära tähtkujust. Sügavsinine ja sellele kohaselt merejumala nime kandev Neptuun asub lõunataevas Veevalaja tähtkujus.
20. oktoobril asub Merkuur Maalt vaadates oma orbiidi idapoolses servas (elongatsioonis) ning paistab Päikese kettast 25 kraadi kaugusel. Tavaliselt oleks see parim aeg pisiplaneeti peale päikeseloojangut näha. Paraku on sellel korral Merkuuri orbiit meie laiuskraadidel nii madala nurga all, et nad loojuvad Päikesega praktiliselt üheaegselt. Samal põhjusel on keeruline näha ka Päikesele veel liiga lähedal asuvat Veenust. Punane planeet Marss liigub aga veel Päikesest eespool.
20. oktoobril asub Merkuur Maalt vaadates oma orbiidi idapoolses servas (elongatsioonis) ning paistab Päikese kettast 25 kraadi kaugusel. Tavaliselt oleks see parim aeg pisiplaneeti peale päikeseloojangut näha. Paraku on sellel korral Merkuuri orbiit meie laiuskraadidel nii madala nurga all, et nad loojuvad Päikesega praktiliselt üheaegselt. Samal põhjusel on keeruline näha ka Päikesele veel liiga lähedal asuvat Veenust. Punane planeet Marss liigub aga veel Päikesest eespool.
Komeetide prügila
Meteoorivooludest on oktoobris esindatud kaks olulisemat: drakoniidid ja orioniidid.
Neist esimene tipneb kuu teise nädala alguses (08.10) ning tekitab tavaliselt mõne “langeva tähe” tunnis. Küll aga on komeet 21P/Giacobini-Zinneri poolt meie orbiidile puistatud meteoorivool mõnel aastal üllatanud ning pakkunud sadude asemel tõelisi meteooritorme. Näiteks aastatel 1933 ja 1946 võis põhjapoolkeral kokku lugeda tuhandeid aeglaselt liikuvaid drakoniide tunnis ja 2011. aastal sada tükki minutis. Ka eelmisel aastal, kui komeet sattus Päikesele viimase 72 aasta lähimasse punkti (periheeli), järgnes ootamatult rikkalik sadu (120).
Ülipika säriajaga jäädvustatud drakoniidide sadu 2018. aasta 8.-9. oktoobril. Autor: Juraj Toth |
Kuigi selleks aastaks midagi dramaatilist ei ennustada, ei osata meteoorivoolude korral kunagi täpselt öelda, mis parajagu Maa orbiidile ette jääb. Selge taeva korral tasub kindlasti valgusreostusest prii koht otsida ning näiteks lamamistoolist taevast jõllitada. Drakoniidide radiant ehk suund, millest meteoorid näiliselt tulevad, asub Lohe tähtkujus heleda Veega lähistel.
Suhteliselt arvukad orioniidid, mille põhjustajaks on tõenäoliselt kõige kuulsaim komeet Halley, tipnevad 21. oktoobril ja toodavad ligikaudu 25 meteoori tunnis. Võrreldes drakoniididega on kiired orionidiid (66 km/s) tunduvalt ühtlasema tunniarvuga ning üllatusi nii lihtsalt ei esine. Voolu radiant Orioni tähtkujus punase Betelgeuse lähistel tähendab, et orioniide võiks vaadelda pigem öistel tundidel ja vastu hommikut.
Kuu faasid:
PS: Ööl vastu 27. oktoobrit naaseb Eesti talveaega, mis astronoomiahuvilise jaoks tähendab, et vaatlema saab hakata tunni võrra varem.
Suhteliselt arvukad orioniidid, mille põhjustajaks on tõenäoliselt kõige kuulsaim komeet Halley, tipnevad 21. oktoobril ja toodavad ligikaudu 25 meteoori tunnis. Võrreldes drakoniididega on kiired orionidiid (66 km/s) tunduvalt ühtlasema tunniarvuga ning üllatusi nii lihtsalt ei esine. Voolu radiant Orioni tähtkujus punase Betelgeuse lähistel tähendab, et orioniide võiks vaadelda pigem öistel tundidel ja vastu hommikut.
Kuu faasid:
- esimene veerand 5. oktoobril kell 19.47,
- täiskuu 14. oktoobril kell 00.08,
- viimane veerand 21. oktoobril kell 23.11,
- kuuloomine 28. oktoobril kell 17.06.
PS: Ööl vastu 27. oktoobrit naaseb Eesti talveaega, mis astronoomiahuvilise jaoks tähendab, et vaatlema saab hakata tunni võrra varem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar