Fermi paradoks ehk kus nad kõik siis ikkagi on?

Ühel 1950. aasta suvepäeval kolleegide seltsis lõunatades olla Itaalia osakestefüüsik Enrico Fermi äkki hüüdnud: "Aga kus nad siis ikkagi on?". Vaatamata küsimuse mõningasele kohatusele said tema kaaslased kiiresti aru mida mees sellega mõtles. Nimelt tundis Fermi huvi selle vastu, et miks ei ole meid ümbritsev maailmaruum täidetud ilmingutega maavälisest elust. Teisisõnu, miks ei kiha maailmaruum kaugete tsivilisatsioonide raadiosignaalidest, tähtedevahelistest laevadest ja sondidest?

Itaalia osakestefüüsik Enrico Fermi

Siinkohal tasub kohe ära mainida, et nii nagu ei avalda andekdootlikud lood ja hägusad fotod väidetavatest maavälistest laevadest ja nende navigaatoritest (mõnikord vääralt nimetatud ka UFO-deks) erilist muljet tänapäeva teadlastele, ei näinud ka Nobeli laureaadist Fermi ja tema kolleegid neis midagi enamat kui inimliku enesepettuse moodsat alavormi. Nagu ütles Richard Feynman (samuti Nobeli preemi võitnud füüsik) aastaid hiljem: "Ma arvan, et on palju tõenäolisem, et teated lendavatest taldrikutest on pigem tuntud maapealse irratsionaalsuse kui tundmatu määvälise ratsionaaluse ilmingud."

Milles aga seisneb antud paradoks? Paradoks ei ole midagi muud kui näiline vastuolu kahe vastastikuse, kuid loogiliselt õigustatava hoiaku vahel. Antud juhul tekib vastuolu vaatlustulemuste ja tõenäosuste vahel. Ühelt poolt ei näe me enda ümber mingit suurt tulnukate sagimist, teisalt mõeldes näib, et universum peaks justkui elust pakatama. Sellel teisel hoiakul on mitu head põhjendust/haritud väidet (sellega seotud Drake võrrandi kohta loe pikemalt alt):

• Meie Galaktikas on miljardeid meie Päikese sarnaseid tähti, millest paljud on meie omast miljardeid aastaid vanemad.
• Päris kindlasti on nende tähtede ümber hulgaliselt Maa-sarnaseid planeete ja kui Maa on nende seas tüüpiline, siis paljudel neist on juba (ammu) tekkinud intelligentne elu.
• Mõned neist tsivilisatsioonidest on jõudnud etappi, kus nemad või nende sondid suudavad reisida tähtedevahelises ruumis.
• Isegi tänapäevaste vahenditega saavutavas suhteliselt aeglases tempos oleks võimalik Linnutee läbi uurida mõne miljoni aastaga.

Kõik need väited olid Fermi ajal mõeldavad ja olemas. Kiire arvutuse kohaselt, mille ta olevat selle sama suvepäeva lõunapausil teistele ette vuristanud, peanuks meid ammu tulnukate tsivilisatsioonide esindajad külastama. Või siis vähemalt nende sondid. Fermi enda toonast järeldust, mis on tänapäeva säilinud läbi kuulajate mälestuste, vaatame hiljem. Seni aga vaatame mõnda paljudest lahendustest, mida on pakutud ja millest igaüks võib täiesti vabalt ka tõele vastata.

• Elu on tõeline haruldus

Mõnikord ka "Haruldase Maa hüpoteesi" kandev oletus ütleb, et elu teke ja elu arengu suurte verstapostide, nagu näiteks seksuaalse paljunemise ja hulkraksete organismide teke võib olla ülimalt ebatõenäoliste astrofüüsikaliste, geoloogiliste, keemiliste ja muude kokkulangevuste tulemus. Teiste sõnadega on elu või vähemalt piisavalt keeruka elu tekkeks vajaminev keskkond nii spetsiifiline, et seda on terves Universumis seniste miljardite aastate jooksul juhtunud vaid üksikud korrad, kui mitte vaid üksainus kord.

Mõistmaks kõiki keerulise bioloogia saabumiseks vajaminevaid samme füüsikalistest ja keemilistest aspektidest võib silme eest kirjuks minna. Esiteks on meil vaja asuda galaktika siseselt sobivas asukohas(tuuma lähedal on liiga ohtlik, ääres on liiga rahulik), meie täht peab olema piisavalt stabiilne, me peame asuma tähest õigel kaugusel kus huvitavad keemilised reaktsioonid saavad toimuda, planeet peab olema algmaterjali jaoks õiges suuruses, Jupiteri sarnane hiidplaneet peab kaitsma seda kosmoseprügi eest, planeedil peab olema magnetväli, laamtektoonika, atmosfäär, suur hulk vett, evolutsioon peab toimima pika aja jooksul ning tegema mitu suurt "avastust" jne.

Kuigi see võib, ja osadele ka kindlasti kõlab, väga inimkeskse arutluskäiguna, on kõiki neid pisiasju vaja intelligentse ehk seega keerulise elu tekkeks. Kui taevast sajab vihamana kive ja kiirgust, kui täht üritab planeeti tappa ja vaakumi kõleduses rebivad molekulid end ise koost ei näe iial ilmavalgust ei astronoomid ega arvutid.

• Jah, intelligentset elu on, aga tsivilisatsioone mitte

Elu on Maal eksisteerinud 4 miljardit aastat, aga esimene tsivilisatsiooniehitaja perspektiiviga liik arenes siin kõigest 3 miljonit aastat tagasi. Võib ju täitsa olla, et universum õitseb lopsakast elust, kellest paljusid võiksime sarnaselt delfiinide või primaatidega nimetada intelligentseteks, kuid kes ei jõua ookenidest või vihmametsadest eales kosmosereisideni.

Ainus teadaolev tõeliselt arenenud tsivilisatsioon universumis. Foto tehtud Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt.

Teine võimalus on, et tsivilisatsioonid küll eksisteerivad, kuid nende tehniline võimekus on ebapiisav endast märku andma või meie jaoks tuvastada. Ühesõnaga ei pruugi nad olla piisavalt targad. Nagu ütles astrofüüsik Stephen Hawking: "On ebaselge kas intelligentsusel on (loodusliku valiku kontektsis) pikaajalist väärtust".

• Intelligentne elu hävitab ennast

Sellest on kirjutatud terveid raamatuid ja kui me ennast varsti ei hävita, kirjutatakse veel edasigi. USA astronoom Carl Sagan on seda kahetsusväärset võimalust kaaludes arvanud, et umbes sada aastat peale tuumareaktsioonide ja raadioastronoomia avastamist kestab tsivilisatsiooni elus puberteediaeg ja kui me selle tormilise vaheetapi üle elame, siis võime me (või meie kauged järglased) kesta miljoneid aastaid. Paraku näib, et see lootus võib olla lollide lohtus. Keskkonna saastumine ja häving, globaalsed kliimamuutused, ressursside ammendumine, tuumapommide kujutlematu potentsiaal hävinguks, tsivilisatsioonide kollapsilained ja ohtlikud mängud tehisintellektidega - kõik need näivad olevat "targa" elu olemasolu lõpetavateks teguritest.

Kalduvust enesehävitamiseks saab edukalt vaadata ka termodünaamilisest vaatenurgast. Elu on tervikuna korrastatud füüsikaline süsteem, mis võitleb entroopia vastu suurendades oma komplektsust (mitte segi ajada keerukusega). Selle kasvuga muutub süsteem ebastabiilseks ja haavatavaks. Võib olla on tsivilisatsiooni etapp, milles saab võimalikuks tähtedevaheline kommunikatsioon, selle vältimatu enesehävingu ettekuulutaja.

• Intelligentne elu hävitab teisi

On pakutud, et mingist teatud tehnoloogilise võimekuse määrast alates kaldub intelligentne elu hävitama teisi intelligentseid liike. Selle motiivideks võivad olla hirm, ahnus, paranoia, agressioon. Oleks näiteks väga raske ette kujutada, et Maal areneks inimeste kõrval paralleelselt teine intelligentne ja tehniline tsivilisatsioon (näiteks vaalalistest). Me lihtsalt kõrvaldaksime igasuguse sellise arengu juba eos, kuna ressursid on piiratud ja meile ei meeldi jagada. Midagi sarnast võib juhtuda kosmosesügavustes, kus üksikud esimesed tehnoloogilised tsivilisatsioonid piiravad tahtlikult või tahtmatult teiste tekkimist.

Eriti ulmeliselt kõlava oletuse kohaselt saaks taolist ennetustööd teha näiteks isepaljunevate sondide abil, mis kord avastanud elu sisaldava planeedi, jäävad seda pikemaks ajaks jälgima. Kui sealne evolutsioon hakkab arenema intelligentsuse poole, on aeg sondil sekkuda ja konkureeriv liin kõrvaldada. Selle hüpoteesi kohaselt on universumis kas väga vähe omavahel sõdivaid intelligentseid tsivilisatsioone või oleme meie juhuslikult esimene.

• Perioodilised massilised väljasuremised

Dinosauruste väljasuremine arvatava asteroidi kokkupõrke tulemusel on parim näide. On täiesti mõeldav, et planeete tabavad aeg-ajalt suured katastroofid (massiivsed vulkaanipursked, asteroidid, gammakiirguse sähvatused), mis kui mitte ei hävita kogu elu, siis hävitab vähemalt tsivilisatsiooni enne kui see suudab kosmosesse levida.

Nii nagu dinosaurused hukkusid juhusliku astreroiditabamuse tõttu võib kõigi tsivilisatsioonide eluiga jääda suhteliselt lühikeseks. Kas siis loodusliku või enda poolt põhjustatud katastroofi tõttu.

• Kosmos on liiga suur

Vahemaad tähtede vahel on meeletud ja isegi valguse kiirusel liikuval raadiosignaalil kulub sadu tuhandeid aastaid jõudmaks ühest Linnutee servast teise (rääkimata siis teistest galaktikatest, mille vahemaid mõõdetakse miljonites valgusaastates). Isegi kui mõni tulnukate tsivilisatsioon võtab praegusel hetkel vastu esimese piisavalt võimsa meie planeedilt pärineva raadiosignaali (ütleme, et II maailmasõja päevilt ehk siis umbes 80 valgusaasta kaugusel), siis nende vastust peame me ootama veel omakorda 80 aastat. Vahemaid suurendades tuhandete valgusaastateni, muutub dialoog kahe tsivilisatsiooni vahel suhteliselt mõttetuks. Lisaks degradeerub ja nõrgeneb raadiosignaal igasse suunda levides üsna kiiresti ning lihtsast ja ühesest signaalist võib aastasadade jooksul saada arusaamatu müra.

Raadiosignaali nõrgenemine kauguse kasvuga. Sama kehtib igasuguse elektromagnetkiirguse puhul.

Inimkond on ümbritsevat taevast raadioteleskoopide abil süstemaatiliselt kuulanud umbes 60 aastat. Siiani kostuvad sealt vaid looduslikud signaalid. Osad on pakkunud, et võib olla ei ole tulnukate signaalid ja sondid lihtsalt veel meieni jõudnud. Kuna aga 60 aastat on Linnutee elueaga võrreldes jaburalt väike aeg, on ülimalt ebatõenäoline, et meie tsivilisatsioon juhtus tekkima täpselt ajal mil galaktika alles hakkab raadiosignaalidest kihama.

• Tähtedevahelise kolonisatsiooni raskused

On väga raske öelda kui kallis oleks tsivilisatsiooni jaoks tähtede vaheline reisimine. Sondid oleksid suhteliselt odavad, kuid kolonistidega täidetud kosmoselaevad, mis peavad meile teadaolevate füüsikaseaduste kohaselt liikuma igal juhul valgusest aeglasemalt, nõuaksid ehitamiseks tohutult ressursse. Et tähtede vahel haigutavad hoomamatult suured tühimikud, peaksid need laevad veetma korraga sadu või tuhandeid aastaid kosmoses, teadmata kindlalt, kas järgmise tähe juures avaneb neil võimalus oma varusid täiendada. Lisaks ei saa tsivilisatsioon olla kindel, kas reisile saadetud kolonistide kauged järglased jagavad samu motiive, millega nad teele pandi. Tuhandete aastate jooksul tekib taolistel põlvkonnalaevadel oma kultuur ja tsivilisatsioon. Näiteks võivad nad areneda spetsiaalselt eluks kosmoses, mistõttu ei paku neile enam huvi elu planeetidel. Miks üldse saata kedagi või midagi nii pikajalisele reisile?

• Me ei oska õigesti kuulata

SETI (Search for extraterrestrial intelligence ehk intelligentse elu otsing) programmid kuulavad kosmost teatud eeldustele toetudes, millest tulnuklik elu ei pruugi kinni pidada. Näiteks võivad nad kasutada kas väga kiiret või väga aeglast andmevahetust või raadiosagedusi, mida me peame obskuurseteks. Lisaks keskendume me oma otsingutes Päikese-sarnastele tähtedele, mis võib olla viga.

Suurim väljakutse on aga ümbritseva universumi suurus ning meie poolt kasutatavate raadioteleskoopide tundlikus. Näiteks ligi 300 meetrise läbimõõduga Arecibo raadioobservatoorium on üks planeedi tundlikumaid instrumente, kuid Maalt lähtuvaid igapäevaseid raadio- ja telesignaale suudaks see tuvastada kõigest 0,3 valgusaasta kauguselt (1/10 vahemaast lähima täheni). Seega vajame me kas oluliselt tundlikumaid instrumente või peame me kinni püüdma väga konsentreeritud raadiosignaali. See viimane eeldab, et teised tsivilisatsioonid neid ka saadavad ja meie juhtume asuvat õigel hetkel õiges kohas ning taevast õiges sageduses kuulamas.

Maalt pärinevate raadio(tele)signaalide järjestus ja ulatus võrreldes meile lähimate tähtedega. Mulli suurus on umbes 80 valgusaastat, mille sisse mahub kõigest mõnisada lähimat tähte. Vaidluskohaks on, et kui tuvastavad need signaalid loomuliku degradeerumise tõttu oleksid.

Näiteks Arecibo observatooriumi kasutati 1974. aastal saatmaks üht sellist sümboolset signaali. M13 täheparve poole pandi teele binaarne sõnum, mis andis väga robustse ülevaate meie asukohast, inimesest ja DNA ehitusest. Kogu sõnum kestis umbes 3 minutit. Selleks, et keegi seda sõnumit saaks vastu võtta, peaks ta asuma signaali teel ning seda meie suunast täpselt õigel ajahetkel kuulama.

• Raadiosignaale kasutavad ainult algajad

Tehnoloogilise tsivilisatsiooni jaoks võivad raadiosignaalid kasutuses olla kõigest esimeste arenguetapide jooksul, peale mida nad kasutavad meie jaoks veel tundmatuid või tuvastamatuid suhtlusviise. Juba meie näitel on näha kuidas inimkond on asendamas suhteliselt suurte kadudega raadiosignaale efektiivsemate valguskaablite vastu (näiteks televisioon). On oletatud, et kõrgelt arenenud tsivlisatsioonid võivad raadio asemel kasutada neutriinosignaale, mida me alles õpime tuvastama.

• Neil on tegemist

Võib olla kaasneb kõrge arenguga huvipuudus ümbritseva universumiga suhtlemiseks ja selles reisimiseks. Kui tsivilisatsioon allutab planeedi keskkonna enda võimu alla ning suured tehnilised probleemid kaovad, pöörduvad nad pigem virtuaalse meelelahutuse kui avastamisretkede poole. Füüsiline maailm ei paku neile enam huvi.

• Kõik kuulavad, aga keegi ei saada

Äkki on mõni tehniline tsivilisatsioon küll võimeline Maale signaale saatma, aga selle asemel nad lihtsalt kuulavad. Kui enamus või kõik tsivilisatsioonid on sellised, võib Linnutee olla täidetud kuulavate tsivilisatsioonide poolt. Sellist olukorda nimetatakse SETI paradoksiks.

Ka meie endi näitel on näha vastumeelsust kosmosesse signaale saata. Mõned üksikud korrad (näiteks Arecibo sõnum) on endaga toonud kaasa pahameele turvalisuse ja raharaiskamise teemadel. Isegi kui me tuvastaksime maavälise signaali, tekiks tõsine arutlus sellele vastamise üle. Kes esindab Maad? Kas me ikka suudame vastata? Mida me peaksime üldse vastama?

• Loomaaia hüpotees

Intelligentsed tsivilisatsioonid on kõikjal meie ümber, kuid mingil põhjusel ei taha nad meiega ühendust võtta. Võib olla nad kardavad sellega häirida meie loomuliku arengut. Muidugi kogu asi kukuks kokku kui kasvõi üks tsivilisatsioon otsustaks seda rikkuda. See tõenäosus tõuseb proportsioonis tsivilisatsioonide arvu kasvuga. Kui aga üks esimestest ja võimsamatest tsivilisatsioonidest on kehtestanud selle karmi seaduse või normina, võivad teised karta karistust.

Selle hüpoteesiga on lähedalt seotud planetaariumi hüpotees, mille kohaselt on Päikesesüsteem isoleeritud ning meile vaadeldav universum on simuleeritud selliseks, et selles ei tunduks muud elu olevat. Antropoloogidest tulnukad saavad seega meid jälgida täielikus isoleerituses.
Ühe kolmanda hüpoteesi kohaselt leiutab bioloogiline tsivilisatsioon varem või hiljem tehisintellekti, mis tähendab tavaliselt esimese hukku. Seega on universum täidetud tehisintellektidega, kes ei taha või ei huvitu primitiivsest bioloogilisest elust. Kohe kui inimkond enda tehisintellekti leiutab ning hukkub, võetakse meie tehniline järeltulija avasüli tehismõistuste kollektiivi vastu.

• Suhelda on ohtlik

Maavälised tsivilisatsioonid võivad olla jõudnud järeldusele, et igasugune suhtlus võib olla neile või teistele ohtlik. Kui mitte otseselt, siis näiteks läbi levivate ideede. Huvitaval kombel võib selle põhjuseks olla Fermi paradoks iseenesest (või selle maaväline ekvivalent). Kui universum on vaikne, siis sellel võib olla mingi väga hea põhjus ning poleks mõistlik seda status quod rikkuda. Näiteks mis siis kui Linnutee on täidetud tapja-sondide poolt, kes automaatselt arenenud tsivilisatsiooni hävitavad?

Võib olla on intelligentse elu loomuses hävitada konkurente ja võib olla sellepärast meie ümber vaikus valitsebki.

• Nad on siin

Päris suur hulk inimkonnast usub, et vähemalt osad UFO-d (tundmatud lendavad objektid) on maavälist päritolu. Teaduslik üldsus on aga arvamusel, et kuigi me ei suuda neist osasid küll tuvastada või seletada, on asi veenvatest tõenditest kaugel.

Muidugi on võimalik, et valitsused varjavad teadmist maavälisest elust või näiteks kosmosest leitud signaalidest. Ajalugu on aga õpetanud, et igasugused saladused ja vandenõud ei kesta valitsuste omandis kaua. Meie loomuses on huvitavaid saladusi välja rääkida.

___________________________________________________________________________________

Kuigi lahendusi Fermi paradoksi kohta on pakutud sadu, ei ole me veel võimelised täie kindlusega ühtki neist välistama või kinnitama. Võib olla ei juhtu seda kunagi. Samal ajal otsingud jätkuvad - nii raadioteleskoopidega kui ka otseste vaatlustega (kuigi mitte eriti suures mastaabis, kuna taolisteks projektideks ei taheta reeglina palju raha jagada). Küsimus on ju sisuliselt eksperimentaalne - nad kas on olemas või ei ole. Senikaua kuni tõendeid puuduvad, pole midagi häbiväärset järelduses, et me lihtsalt ei tea.

Mis aga on neist kõige tõenäolisem? Nii nagu Fermi ja tema kolleegid 70 aastat tagasi järeldasid, on kosmos väga suur paik ja vahemaad raskesti ületatavad. Elu teke on haruldane ja Linnutees elame me pigem äärealadel - kaugel selle metropoliitsest südamest.

Isegi kui Linnutee on vaikne ja üksildane on universum täidetud galaktikate poolt. Neis igas vähemalt sama palju tähti kui meie omas. Foto Hubble kosmoseteleskoobi poolt. Praegu arvatakse, et galaktikaid on universumis kokku ligi triljon.

PS: Fermi paradoksi tasub vaadelda eelkõige meie galaktika ehk Linnutee kontekstis. Kas elu ja intelligentset elu võib asuda teistes sadades miljardites galaktikates, ei saa me tõenäoliselt mitte kunagi teada.

Drake võrrandist

Tuleme korraks tagasi tõenäosuste juurde, mis on Fermi paradoksi aluseks. Ehk siis kui palju tehnilisi tsivilisatsioone, kellega me saaksime põhimõtteliselt suhelda võiks ikkagi Linnutees leiduda? Esimese meetodi selle hindamiseks lõi USA astronoom ja astrofüüsik Frank Drake 1961. aastal, kui ta pani kirja ühe lihtsa võrrandi, mis kannab siiani tema nime:

N = R(*) x f(p) x n(e) x f(l) x f(i) x f(c) x L

N on tsivilisatsioonide hulk Linnutees, millega oleks meil võimalik suhelda. Omavahel lihtsalt korrutavad tegurid on:

R(*) - meie galaktikas toimuv keskmine tähetekke määr (tähte aastas)
f(p) - kui paljude nende tähtede ümber võivad asuda planeedid (murdarv)
n(e) - keskmine arv planeete ühe tähe ümber mis võivad olla elu jaoks sobivad (täisarv)
f(l) - kui paljudel neist planeetidest võib elu tekkida (murdarv)
f(i) - kui paljud neist võivad areneda intelligentseks eluks/tsivilisatsiooniks (murdarv)
f(c) - kui paljud neist jõuavad tehnoloogilise tsivilisatsioonini, mis suudaks saata maailmaruumi tuvastavaid signaale (murdarv)
L - aeg kui kaua sellised tsivilisatsioonid tuvastavaid signaale kosmosesse saadavad (aastates)

Valem on ilus ja elegantne. Sellega on ainult üks jama - me ei tea ühegi teguri täpset väärtust. Kui esimest kolme suudame me astronoomiliste vaatlustega vähemalt üha paremini täpsustada, siis ülejäänute väärtusi võime me ainult oletada. Näiteks kui paljudel planeetidest võib tekkida elu? Pole aimugi. Siiani saame me kindel olla, et see on tekkinud vähemalt ühel planeedil terves universumis. Sellest teadmisest on aga võimatu midagi statistilist järeldada.

Vaatamata sellele on valemit erinevate väärtustega lugematuid kordi läbi proovitud. Drake ise kasutas selleks 1961. aastal olemasolevaid parimaid hinnanguid järgnevalt:

R(*) - 1 täht aastas (konservatiivne)
f(p) - 1/5 kuni 1/2 ehk viiendikul kuni pooltel tähtedest on planeedid (konservatiivne)
n(e) - 1 kuni 5 nendest planeetidest võivad olla elu tekkeks sobilikud (optimistlik)
f(l) - 1 ehk 100% nendest planeetidest tekib elu (väga optimistlik)
f(i) - 1 ehk 100% elust jõuab intelligentsete olenditeni (väga optimistlik)
f(c) - 1/10 kuni 1/5 nendest suudavad saata kosmosesse raadiosignaale või sonde (väga optimistlik)
L - 1000 kuni 1 000 000 000 (miljard) aastat kestab nende tsivilisatsioon (optimistlik)

Minimaalsete väärtustega arvutades saab valemi tulemuseks 20. Maksimaalsete väärtustega aga 50 miljonit. Kuna tegurid on tundmatud järeldas Drake, et kõige õigem oleks valemi tulemuseks võtta selle viimane teguri väärtus ehk siis Linnutees on hetkel 1000 - 1 000 000 000 tsivilisatsiooni.

Tänapäevaste teadmiste juures oskame me valemi kolme esimese teguri kohta juba midagi väita. Näiteks Linnutees toimuv tähetekke on umbes 1,5 - 3 tähte aastas. Eksoplaneetide massilise leidmisega võime öelda, et peaaegu kõigi tähtede ümber on planeedid (teine tegur ligineb 1-le). Elu tekkeks sobivaid taevakehasid võib nende seast olla aga kõigest 0,4.

Elu tekke osakaal nende hulgas on aga sama ebakindel kui 60 aastat tagasi. Kui me oleksime vahepeal näiteks avastanud mikroobse elu Marsilt või Jupiteri kuudelt, saaksime me öelda, et elu teke on väga tõenäoline. Aga me ei ole teinud sellist avastust ning ainult ühe juhtumi põhjal (elu Maal) ei saa me midagi tõelist väita. Intelligentse elu tekke tegur on neist eriti suure vaidluse all. Osad väidavad, et selline keeruline elu on väga raske tekkima, kuna see nõuab palju kokkusattumusi ja hüppelisi evolutsioonilisi arenguid (hulkrakuline elu, seksuaalne paljunemine, jne). Samuti on suure vaidluse all kui paljud tehnilised tsivilisatsioonid tõepoolest tahavad või suudavad raadiosignaalidega suhelda (ülal sai sellest ka pikemalt räägitud).

Inimkonna poolt kosmosesse jõudnud raadiosignaalide ulatus (sinine, noolega) võrreldes Linnutee suurusega. Läheb ligi sada tuhat aastat enne kui sfäärina valguse kiirusel paisuv raadiomull terve Galaktika täidab.

Tsivilisatsiooni kestvus on jällegi suur küsimärk. USA teadusajaloolane Michael Shermer on näiteks arvutanud, et keskmine tsivilisatsiooni vanus on kusagil 304 aastat. Kuna aga ajaloos on ühe tsivilisatsiooni lõpp tähendanud tavaliselt teise algust, ei saa seda Drake valemi kontekstis väga hästi kasutada. Osad optimistid väidavad, et teatud arenguastmest peale võib tsivilisatsioon jõuda stabiilsesse faasi ning kesta miljoneid kui mitte miljardeid aastaid. Võib olla meie maailmalõpu viimasel hetkel suvatseb mõni inimene Drake võrrandile mõelda, et sinna sisse viia viimase teguri parim teadaolev väärtus. Kas see teeb tulemuse paremaks või halvemaks selgub alles siis.

Igatahes hetkel kõigub valemi tulemus tõenäosusest, mis teeb meist universumi ainukese mõistusega olendi kuni selleni, et ainuüksi Linnutees on kümneid miljoneid tehnilisi tsivilisatsioone. Teisisõnu meil pole aimugi.

Ühte huvitavat asja võib aga Drake võrrandi kohta veel lõpetuseks öelda. Kolm selle esimest tegurit tunduvad olevat suhteliselt kõrged ehk elu tekkeks näib võimalusi jaguvat (kui mitte Linnutees, siis vähemalt sadades miljardites teistes galaktikates). Aga vaatamata sellele nõuab Fermi paradoks lahendust. Kus nad siis ikkagi on? Kangesti näib, et probleem peitub ikkagi võrrandi teises pooles, mis tegeleb elu tekke ja selle kestvusega. Laias laastus on kolm võimalust. Kas me oleme ainukesed, üks vähestest või terendab meie tsivilisatsiooni lõpp lähitulevikus. Pessimistina panustaksin isiklikult sellele viimasele.

Voyageri kosmosesondide pardal olid kullatud plaadid, mis sisaldasid lisaks informatsioonile meie asukoha ja olemuse kohta helifaile Maa erinevatest kultuuridest (ja näiteks vaalalistelt). Võib olla korjab keegi või miski need kunagi kosmosest üles ning saab teada, et vähemalt kunagi me eksisteerisime.

Andke ka kindlasti kommentaarides teada millist lahendust Fermi paradoksile teie kõige tõenäolisemaks peate.