Maa magnetpooluste nihkumine

Maakera magneetilise põhjapooluse liikumise kiirus Kanadast Siberi suunas on sundinud ametlikult ümber defineerima magneetilise põhjapooluse asukoha. Ekstreemne nihe tõstatab üha muret tekitavamaid probleeme navigatsiooniseadmete kasutamises, eriti kõrgematel laiuskraadidel. 4.veebruaril 2019 uuendasid NCEI ¹ keskuse teadlased planeeritust aasta varem maailma magneetilise mudelit. Tavaline uuenduste periood on seni olnud iga viie aasta tagant, aga ettenägematult kiire muutus sundis parandused sisse viima varem. Sellega tagatakse navigatsiooniseadmete täpne toimimine põhjapoolkeral, muuhulgas lennukites ja laevadel. Kui 1995. aastal liikus poolus keskmiselt umbes 14 kilomeetrit aastas, siis aastal 2019 on see ligi 55 kilomeetrit aastas. Keskmiselt, sest on täiesti tavaline, et see punkt võbeleb päevas 80km suuruse ala sees.

Viimase 100 aasta jooksul on magneetiline põhi nihkunud järjest geograafilise põhja poole.

Maa magnetvälja tekitab dünamo efekt 2500-5000 kilomeetri sügavusel Maa välistuumas, kus genereeritakse Coriolise jõu mõjul pöörleva raua ja nikli sulanud massi poolt elektrivool, mis omakorda genereerib Maakera ümber magnetvälja. Siit tuleneb ka üks teooria seletamaks magneetilise põhjapooluse nihkumist.

Piltlikult kirjeldades võib öelda, et välistuumas protsessid n.ö võistlevad mõjuvõimu pärast ja seni tugevamat magnetvälja tekitanud dünamo magneetilise põhjaga Kanada all on oma maksimaalset polariseeritust kaotamas. See võib juhtuda näiteks mõne ebatavalise rauamassi liikumise tõttu, kui paiskub suur mass sularauda vastupidises suunas senisele, vähendadaes ühes suunas voolavat massi ning generaatori tootlikus langeb. Koha võtab üle Siberi all asuv generaator, millest siiani pole enamus meist ilmselt kuulnud. Magnetvälja tugevus ei ole enam kõige suurem Kanadas (senises magneetilises põhjas), vaid hetkeseisuga on neid punkte kaks, Kanadas ja teine Siberis.

Välistuumas toimuvad konvektsiooniprotsessid.

Läbi Maa ajaloo on magnetväli teinud veel kummalisemaidki trikke. Magneetilised kivimid tõestavad, et Maa ajaloo jooksul on magneetiline Põhi ja Lõuna korduvalt kohti vahetanud. Tõestust selle kohta on võimalik näha ookeanialustes sügavikes, kus tektoonilised plaadid üksteisest eemalduvad. Kui magma tungib vahevööst pinnale, moodustades uut ookeanipõhja, siis magneetilised mineraalid võtavad suuna Maa magnetvälja järgi. Alustades viimati tekkinud ookeanipõhjast ja liikudes järjest väljapoole varem moodustunud pinnase poole, saame lugeda Maa magnetvälja kohta infot väga kaugete aegade tagant.

Allikas: https://www.ncei.noaa.gov/