Kuigi udukogust on avastatud nüüdseks tuhandeid individuaalseid tähti, on selle südames üksteisele suhteliselt lähedal säramas kümmekond massiivset tähte, mis vastuvad suures osas udukogu nähtava helenduse eest. Kusjuures heledaimad neist võivad olla kõigest 10 000 aastat vanad. 2012. aastal käidi välja idee, et nende tähtede keskmes võib omakorda asuda ka must auk.
Tänu sellele, et udukogus käib täheteke astronoomilises mõttes väga kiiresti, leidub seal sadu erinevates etappides päikesesüsteemi sarnaseid moodustusi. Hubble kosmoseteleskoobi abil on seal pildistatud mitmeid tähti ümbritsevaid tumedaid tolmukettaid, millest võib kauges tulevikus moodustuda tähe ümber tiirlevad planeedid - täpselt samamoodi nagu miljardeid aastaid tagasi juhtus meie Päikesesüsteemiga. Kes teab, vahest mõnel neist tekib ka elu.
Kuna iga uus täht kulutab ära osakese udukogu materjalist ning nende süttimisel tekkiv võimas ultraviolettkiirgus puhub ümbritseva gaasi avakosmosesse, hääbub Orioni udukogu hinnanguliselt 100 000 aasta jooksul. Temast jääb alles heledate tähtede hajusparv, mida ümbritsevad kunagisest hiilgusest aimu andvad tuhmid gaasifilamendid.
Kujutis on saadud stäkkides kokku 14 kaadrit säriajaga 40s (ISO 3200), millest on lahutatud 25 pimekaadrit. Järeltöötlus on tehtud Photoshopis.
Täisresolutsiooniga: https://et.wikipedia.org/
Foto on jäädvustatud kaameraga Nikon D5600, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest tänab Tõrva Astronoomiaklubi Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu hindamiskomisjoni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar