Tõenäoliselt üks astronoomiajastu paljutähenduslikumaid ülesvõtteid on niinimetatud Hubble Ultra-Deep Field. Ligi 10 000 seniavastamata galaktikat* sisaldavat pilti säritas 2,5 meetrise peapeegliga Hubble kosmoseteleskoop 2003. aasta septembrist kuni 2004. aasta jaanuarini suhteliselt tähevaesest piirkonnast Orioni tähtkujus. Hiljem täiustati fotot 2009. aastal teleskoobile paigaldatud infrapuna kaamera abil. Pildil nähtavad pisemad ja seega kaugemad galaktikad asuvad üle 13 miljardi valgusaasta kaugusel ja me näeme neid sellistena, nagu nad olid 400 - 800 miljonit aastat pärast Suurt Pauku.
Alljärgnev video näitab kui suurest alast tähistaevas Hubble oma ikoonilise foto "klõpsas".
* galaktika on olenevalt suurusest kümneid miljoneid kuni kümneid triljoneid tähti sisaldav tähesüsteem, millest suuremate tuumasdes asub tavaliselt massiivne must auk. Suurte kauguste tõttu näeme me galaktikates sisalduvaid tähti tolmulaadse kettakujulise helendusena. Galaktikaid on elliptilisi (ümaraid), spiraalseid ja korrapäratuid. Arvukate suuremate galaktikate (nagu näiteks meie kodugalaktika Linnutee ja naabergalaktika Andromeeda) kõrval eksiteerib hulgaliselt pisemaid kääbusgalaktikaid.
Vaadeldavas Universumis arvatakse leiduvat umbes 2 000 000 000 000 (triljonit) galaktikat. Neis tiirlevate tähtede arvu hinnatakse seega 700 sekstillionile (see on seitse, millele järgneb 23 nulli ehk pikalt 700 000 000 000 000 000 000 000). Kui tuua võrdlus millegi maalähedasemaga, siis see arv on kusagil 100 korda suurem kui kõikide liivaterade arv planeedil Maa.
Lisaks on astronoomid nüüdseks veendumusel, et kui mitte kõigi, siis enamike tähtede ümber tiirlevad planeedid või siis millalgi tulevikus planeetideks kondenseeruvad rusupilved.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar