Autor: Üllar Kivila
Homme, 18. novembril Eesti aja järgi kell 12:16 ületab kosmosesond Voyager 1– kõige kaugem tehisobjekt kosmoses – märgilise piiri, jõudes Maast 24 valgustunni, ehk ühe valguspäeva kaugusele. Muudes ühikutes väljendades on see kaugus 26 miljardit kilomeetrit või 173 astronoomilist ühikut (Maa ja Päikese vahekaugust). Meie Päikesesüsteemile lähima tähe, ehk Proxima Centauri kaugusest moodustab see aga vaid 1/1500 ehk 0,06% (Voyager 1 ei lenda niiehknaa selle suunas.)
 |
| Illustratsioon kahest Voyagerist ning kõigist planeetidest, millest need lähedasi möödalende tegid. Iga planeedi juures on kujutatud ka üks selle kaaslastest - Jupiteril Io, Saturnil Titan, Uraanil Miranda ning Neptuunil Triton. |
 |
| Voyageride lennutrajektoor läbi Päikesesüsteemi ning kohtumised planeetidega. |
Voyager 1 ja selle paariline Voyager 2 startisid 1977. aastal ning külastasid järgneva 12 aasta jooksul kõiki nelja Päikesesüsteemi gaasiplaneeti ja mitmeid nende kaaslaseid. Voyager 1 külastas Jupiteri (1979) ning Saturni ja selle suurimat kaaslast Titaani (1980). Voyager 2 külastas Jupiteri (1979), Saturni (1981), Uraani (1986) ning Neptuuni ja selle suurimat kuud Tritonit (1989). Voyagerid kasutasid ära nelja välisplaneedi soodsat asendit – igast planeedist möödalendu oli võimalik kasutada sondi sihtimiseks ja kiirendamiseks järgmise planeedi poole. Selline võrdlemisi unikaalne planeetide paigutus kordub iga 175 aasta järel ning kosmoseajastu algusaegade õnneks oli üks selliseid juhuseid just 1970ndate lõpus.
Peale kahe Voyageri on Päikesesüsteemist lahkuval trajektooril, st ületanud Päikesesüsteemi paokiiruse, veel kolm kosmosesondi. Pioneer 10 ja 11 startisid enne Voyagere ning olid mitmes mõttes nende katseeksemplarid ning uuemal ajal on selle seltskonnaga liitunud Pluuto juurde läkitatud New Horizons. Veel detailsemaks minnes on Päikesesüsteemist lahkuval trajektooril ka need sondid teele läkitanud kanderakettide viimased astmed, kuid et nende pardal raadiosaatjaid polnud, siis nende täpsed asukohad on teadmata.
 |
| Kõigi viie Päikesesüsteemist lahkuva sondi asukohad ja info tänasel päeval heavens-above.com lehe vahendusel. Tasub märkida, et selle lehe arvutuste järgi näib Voyager 1 ühe valguspäeva piiri juba napilt ületanud olevat, kuigi tegelikult seda postitamise hetkel veel teinud ei ole. |
 |
| Voyager 1 kauguse graafik Maast ja Päikesest. Tasub tähele panna kauguse Maast perioodilist muutust, mis on tingitud Maa enda orbiidist ümber Päikese. Üsna napilt jääb juhtumata olukord, et Voyager 1 2027. aasta esimesel poolel veidiks ajaks ühe valguspäeva piirist "tagasi tuleks". Voyager 1 kaugus Päikesest ületab ühe valguspäeva piiri 2027. aasta veebruari alguses. |
Peale ligi 50 aastat kosmoses on mõlemad Voyagerid veel töökorras ning edastavad Maale infot tähtedevahelise keskkonna kiirgustaseme ja ümbritseva magnetvälja kohta. Enamik muid instrumente, sealhulgas kaamerad, on tänaseks välja lülitatud, et säästa sondide järjest vähenevat allesjäänud elektrit. Mõlemad sondid saavad energiat nn tuumapatareidest – algselt umbes 4,5 kg plutoonium-238, mille radioaktiivne lagunemine toodab soojust, mis muudetakse termopaaridega elektriks. Radioaktiivse aine kogus aga väheneb ajas ning töötamisega kuluvad ka termopaarid ning ei ole täpselt teada, millal Voyageridega side lõplikult katkub, kuid tõenäoliselt juhtub see millalgi 2030ndatel.