Meteoor Uus-Meremaa lähistel

Reedel nähti Uus-Meremaalt Wellingtoni linnast kohaliku aja järgi kell 23:25 üht väga heledat meteoori (boliidi), mis õnnestus ka mitmes paigas kaamerasse jäädvustada. Tegemist on kas mõne kogukama kosmoseräpsu tükiga või siis meteoroidiga.

Huvitaval kombes sisenes kaks tundi hiljem Uus-Meremaast umbes 1200 kilomeetrit lõunas atmosfääri Hiina raketiaste, mis ka Euroopas omajagu ärevust tekitas. Kaht omavahel segi ei saa ajada, kuna lisaks erinevatele kellaaegadele liikusid nähtud meteoor ja raketiaste praktiliselt vastassuundades.

Kasutatud teleskoop ja fototehnika

Pole midagi salata, head teleskoobid ja astrofotograafiaks vajalik tehnika on kallis. Eriti uus tehnika. Sellepärast tasub selle omapärase hobiga algust tegeval inimesel kõigepealt pilk heita kasutatud kraamile. Sest ega valgus vähemalt läätsi ja peegleid ei kuluta ning hea õnne korral on võimalik korralikud asjad soetada poole hinnaga.

All mõned müügikuulutused meie sõbralt ja astrofotograafilt Viljam Takiselt. Kõik müüdav on järgi proovitud ja töötav. Peegelteleskoop TS-Optics GSO 8" Ritchey-Chretien Pro olevat lausa uueväärne. Rohkem infot ja näiteid linkidel.

RC 8 toru, kaasa fookuse pikendusrõngaste komplekt väärtuses 100 EUR, uue tüüpi sisemine varjuk:

https://www.facebook.com/marketp.../item/1100659508673177...

Legendaarne astroobjektiiv 2.0 135 mm:

https://www.facebook.com/marketp.../item/1256723533002644...

Öökaamera, öövideokaamera, kaasa laadija ja akusid, ka originaalkarp:

https://www.facebook.com/marketp.../item/1376091480449157...

Linnutee ja virmaliste laiavälja objektiiv:

https://www.facebook.com/marketp.../item/1948489622424916...

Kuulutus Üllar Kivila poolt:

Kasutan võimalust ja lisan paar asja valikusse juurde Mul on pakkuda 50/200 mm gideerimispikksilm koos ASI120MM kaameraga. Kusjuures seda kombot on kasutatud postituses esimesena mainitud 8" RC-ga samasuguse toru küljes ja sobib sellele hästi. (Vt pilti)

Lingid astroshopis:

gideerija: https://www.astroshop.eu/p,49755
kaamera: https://www.astroshop.eu/p,59338

Pakun mõlemat eraldi 100 € eest, aga kui keegi soovib mõlemat koos, siis komplektina küsiks 150 €. Hea võimalus koos ülalnimetatud RC teleskoobiga endale usaldusväärne astrofotograafia teleskoop koos gideerimisega saada (gideerija+kaamera sobivad mõistagi ka enamikele teistele teleskoopidele).

Talvine Eesti kosmosest

Neljapäevane (29.01) satelliidifoto talvisest Eestist. Foto on tehtud NASA Terra satelliidilt umbes 710 kilomeetri kõrguselt maapinnast.

Hiina raketil on oht kukkuda Euroopasse

Uuendus: Rakett kukkus Eesti aja järgi reedel kell 14:39 Vaiksesse Ookeani (1200 kilomeetri kaugusele Uus-Meremaast).

Näib, et täna võib kusagil Euroopa kohal atmosfääri siseneda Hiina Zhuque-3 raketi teine aste. Tegemist on 12-13 meetrit pika ja ligi 11 tonni kaaluva roostevabast terasest tükiga, mis ilmselt täielikult atmosfääris ära ei põle. Esialgsed prognoosid näitvad, et sisenemine võib toimuda Eesti aja järgi kell 13:20, kuid tulenevalt raketiastme kontrollimatust pöörlemisest võib see aken 48 minutit siia-sinna nihkuda. Eesti laiuskraadidele selle orbiit ei ulatu, kuid Taani, Läti, Leedu ja Poola on ohualas. Tuleks siiski mainida, et võimalus, et see asustatud aladele kukub on väga madal.

Aste jõudis orbiidile lõppenud aasta 3.ndal detsembril.

Uudised olukorra kohta ilmuvad jooksvalt siia: https://www.eusst.eu/.../eu-sst-closely-monitors-upcoming...

Reaalajas saab selle asukohta vaadata siin: https://www.satflare.com/track.asp?q=66877#TOP

Punasega astme võimalikud langemispaigad. Poola on hinnanud, et see kukub kuhugi nende territooriumile.

Zhuque-3 start.

Artemis II missioon viib inimesed Kuu juurde

Plaanide kohaselt peaks juba nädala pärast avanema nädalane stardiaken ühele viimaste aastakümnete oodatuimale missioonile, mille eesmärgiks on viia inimesed peale enam kui poolesaja aasta pikkust pausi Maa lähiorbiidist kaugemale* ja tagasi Kuu juurde. Mitte küll veel seal maanduma. Nii kaugele meie koduplaneedist reisisid viimati 1972. aasta detsembris Apollo 17 astronaudid Gene Cernan, Harrison Schmitt ja Ronald Evans.

Artemis II nime kandev missioon on NASA järgmise põlvkonna kuuraketiks ristitud SLS-i teine lend** ja selle esimene mehitatud lend. Peaaegu sada meetrit kõrge raketi abil Kuu suunas lennutatud Orioni kapsli reisijateks on valitud USA astronaudid Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ning Kanada Kosmoseagentuuri astronaut Jeremy Hansen. Seltskond on võrdlemisi kirju ja seda mitte päris kogemata. Kui kõik läheb hästi, siis saab lend kirja kolm ajaloolist "esimest". Nendeks on Kuu lähiümbrust esimesena külastanud naine (Koch), esimene mustanahaline (Glover) ja esimene mitte-ameeriklane (Hansen). Viimase jaoks on tegemist üldse esimese kosmoselennuga.

Artemis II meeskond: Vasakult Christina Koch, Victor Glover, Jeremy Hansen. Keskel ees missiooni komandör Reid Wiseman. Allikas: NASA

98 meetrit kõrge SLS ehk Space Launch System rakett stardiplatvormil 39B. Allikas: Wikipedia

Missiooni kavaks on väga lühidalt startida Maalt, lennata ümber Kuu ning turvaliselt naaseda. Orbiidile ümber Kuu seekord ei jääda. Kapsli teekonnaks on valitud kõige lollikindlam nii-nimetatud vabanaasmise trajektoor. See tähendab, et kapsel kiirendatakse Maa orbiidilt sellises suunas ja kiirusele, et Kuu gravitatsioon ise selle trajektoori täpselt selliseks kõverdab, et kapsel tagasi Maa suunas kukuks. Sellise lähenemise eeliseks on, et ära jääb kapsli pidurdamine Kuu orbiidi saavutamiseks ning selle järgnev kiirendamine tagasi Maa juurde jõudmiseks.

Lähimas punktis möödub Orioni kapsel ja neli selle reisijat 6513 kilomeetri kauguselt Kuu pinnast. Missiooni pikkuseks on kokku 10 päeva. Maandub Orioni kapsel plaanide kohaselt sarnaselt Apollo missioonidele Vaikses Ookeanis, kus seda ootavad spetsiaalsed päästelaevad. Kui välja arvata vabanaasmise trajektoori kasutamine, on kogu asi väga sarnane 1968. aasta jõulude ajal startinud Apollo 8 missioonile, mille käigus külastasid astronaudid Frank Borman, Jim Lovell ja William Anders esimeste inimestena Kuu ümbrust. Toona tehti enne Maa poole tagasi suundumist Kuu ümber ka 10 orbiiti.

Päris kõiki detaile Artemis II missiooni kohta ei hakka välja tooma, sest neid on lihtsalt liiga palju. Eks neid üritame jõudumööda kajastada ka jooksvalt. Esialgu on NASA teatanud, et kõige varasemalt võib start toimuda 5ndal veebruaril, kuid enne seda peab stardiplatvormile transporditud ja püstitatud SLS rakett läbima testi, mille käigus selle kütusepaagid täidetakse ning läbi mängitakase terve stardieelne protokoll. Kui selle käigus peaks esinema mingeid probleeme, siis viibib start peaaegu kindlasti. Igatahes hetkel viibivad neli astronauti juba kahenädalases karantiinis, välistamaks missiooni toimumise ajaks haigestumist mõnda viirusnakkusesse.

Artemis III missioon peaks 2027. aasta keskel nägema ette juba maandumist Kuul.

*Kui viimased 53 aastat on mehitatud kosmosereisid viinud inimesed reeglina mõnesaja kilomeetri kõrgusele meie planeedi pinnast, siis Kuu kaugus Maast on keskmiselt 384 400 kilomeetrit. Kui Maa kahandada korvpalli suuruseks, siis näiteks Rahvusvaheline Kosmosejaam tiirleks selle pinnast 8 millimeetri kõrgusel. Samas mõõtkavas umbes apelsini mõõtu Kuu asuks sellest Maa-korvpallist 7,2 meetri kaugusel. Kuu on tegelikult päris kaugel.

**Artemis I oli 2022. aasta novembris toimunud mehitamata missioon, mis saatis Orioni kapsli esmakordselt ümber Kuu.

Maa ja Kuu tegelik (mõõtkavaline) vahemaa.

Enceladuse jääkeisrid Cassinilt

Aegvõte Saturni jääkuust Enceladusest ja selle koore alt välja purskavatest jäägeisritest. Fotod tegi Cassini sond 2017. aaasta augustis, asudes kuust ümmarguselt miljoni kilomeetri kaugusel. Vaatlus kestis umbes 14 tundi.

Kuu on alguses nähtav valgustatud mitte Päikese vaid Saturnilt peegelduva valguse poolt (päike valgustab kuud tagant ja õhukese heleda sirbina kohalt). Sondi asukoha muutuse käigus vaatenurk muutub ning esile tuleb kuu pime külg. Selle käigus sondi poolt kasutatud säriaeg fotode jäädvustamiseks pikeneb. Piklikud jutid taustal on tähed.

NASA/JPL-Caltech/Space Science Institute

Sõrmuse planetaarudu (M57) ja raudioonidest pilv

Veel üks huvitav uudis seoses tuntud planetaaruduga meie taevas. Seekord on Lüüra tähtkujus asuvast Sõrmuse udust (M57) tuvastatud suur pikliku kujuga rauaioonide pilv, mille päritolule pole hetkel ühtegi head seletust. Avastus tehti La Palma saarel asuva 4,2 meetrise William Herscheli teleskoobi ja selle küljes tööd alustanud uhiuue WEAVE nimelise spektrograafiga.

William Herscheli teleskoobi ja selle WEAVE instrumendiga vaadeldud Sõrmuse planetaarudu (M57). Punasega on tähistatud rauaioonide asukoht. Iga kuusnurkne piksel on sisuliselt ühest sellest punktist jäädvustatud spekter. Kollased, sinised ja rohelised värvid tähistavad kolme eri tüüpi hapniku ioone. Allikas: Roger Wesson et al. / MNRAS

Sõrmuse planetaarudu on üks meie taeva heledamaid. Eriti hea aeg selle vaatlemiseks Eestist on hilissuvi ja varasügis, sest asub see sellel ajal peaaegu pea kohale tõusvas Lüüra tähtkujus. Nagu nimest järeldada võib, siis teleskoobis paistab see otsekui pisikene seest tühi rõngas. Nagu teiste planetaarududega on ka umbes 2,6 valgusaastat lai Sõrmus tekkinud päikesesarnase tähe surmal, kui selle välimised hõredad gaasikihid on tähest eemale paiskunud. Udu keskele jääb taanduvat gaasi ja tolmu seestpoolt ergastama tulikuum ja ülitihe umbes Maa mõõtu tähetuum.

Sõrmuse planetaarudu James Webbi kosmoseteleskoobis. Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/.../Webb_captures_detailed...

Tänu oma heledusele on meist umbes 2500 valgusaasta kaugusel asuvat Sõrmust tuntud ja uuritud juba ligemale 250 aastat (avastaja Charles Messier, 1779). Kuid näib, et isegi suhteliselt tuttavates objektidel on veel saladusi peidus. Kuigi hetkel puudub rauapilvele seletus, on väga ettevaatlikult oletatud, et võib olla siis kui ammune täht vanaduspõlves punaseks hiiuks paisus, aurustas see enda ümber tiirlenud kivise planeedi või planeedid - nii nagu see juhtub nelja-viie miljardi aaasta pärast Merkuuri, Veenuse ja võib-olla ka Maaga. Vaadeldud raupilve tekitamiseks lähekski vaja umbes maa-mõõtu planeeti (ja selle raudtuuma). Hetkel puudub aga teooria, et kuidas aurustatud planeet saaks vaadeldud kujuga ja kusagil kolmandik valgusaastat pika pilve moodustada.

Kindlasti vaadeldakse tulevikus William Herscheli ja WEAVE instrumendiga ka teisi lähedasi planetaarudusid. Võib olla saab siis asi selgemaks.

Heeliksi planetaarudu (NGC 7293)

Üks meile lähim, heledam ja kaunim planetaarudu on umbes 650 valgusaasta kaugusel asuv Heeliksi udu (NGC 7293) Veevalajas. Eesti laiuskraadidelt see sügiseses taevas paraku kümnekonnast kraadist palju kõrgemale ei tõuse, mis teeb selle vaatlemise ja pildistamise pikki segavat atmosfääri keeruliseks. Kosmoseteleskoopidel õnneks sellist muret pole.

Heeliksi planetaarudu Hubble kosmoseteleskoobis.

Heeliksit on pildistatud lugematutel kordadel nii professionaalide kui harrastajate poolt. Neilt piltidel paistab see nähtavas valguses välja otsekui värviline kosmiline silm (mõned kutsuvad seda ka Jumala silmaks). Pikas säriajas ja tolmu läbivas infrapunas jäädvustatud fotodel tuleb selle puhul esile esmapilgust palju keerukam struktuur. Eriti suurt huvi astronoomidele pakuvad selle keskosades asuvad kümned tuhanded hiiglaslikke komeete meenutavad "sõlmed". Just neid on infrapunas ja enneolematus lahutuses (vt linki foto juures) värskelt pildistanud kosmoseteleskoop James Webb.

Soovitame väga sama foto vaadata täislahutuses siit: https://assets.science.nasa.gov/.../STScI...

Vasakul VISTA teleskoobi infrapunafoto Heeliksist. Paremal James Webbi kosmoseteleskoobi vaade.

Siinkohal tuleks seletada, et planetaarududel ei ole vaatamata nimele mingit seost planeetidega (esimestes teleskoopides olla need neid veidi meenutanud). Tegemist on päikesesarnase tähe surmale järgnenud vaatepildiga, kus selle välimised gaasikihid on tähest perioodiliste lainetena eemale heidetud ning moodustunud on kaunis erivärviline udukogu, mida paljastunud tähetuum (valge kääbus) seest ergastab. Taoline udukogu püsib vaadeldavana vaid mõned tuhanded aastad, kuid sellele vaatamata on taolisi udusid ainuüksi meie Linnuteest teada tuhandeid. Üks erinäolisem kui teine. Antud juhul on Heeliksi "sõlmed" tõenäoliselt tähe poolt varasemas etapis eemale heidetud tihedamad tolmupilved, millele oluliselt kiiremini liikuv gaas on hiljem järele jõudnud ning neist läbi voolanud. See on nende taha venitanud pikad "sabad".

Võib olla kõige rabavam osa Webbi fotol nähtu juures on, et kõik "sõlmed" on mõõtmetelt võrreldavad Päikesesüsteemi läbimõõduga. Heeliksi enda läbimõõt on kusagil 2,5-3 valgusaastat.

Marsi nägu, Marsi püramiidid ja Marsi karu

Marsil on umbes poolesaja-aastase lähiuurimise jooksul nähtud nii mõndagi vandenõuteoreetilist. 1976. aastal Viking 1 orbiiteri poolt tehtud fotod Cydonia nimelisest piirkonnast jäädvustasid kuulsa Marsi näo, mis osutus hilisemate ja oluliselt paremate fotode põhjal lihtlabaseks mäeks, mille valguse ja varjude mäng meile tuttavaks näoks maalis*. See ei takistanud väga sarnase teemaga 2000. aasta filmi peakirjaga Mission to Mars, mille lõpus paljastub "marsi näost" tulnukate artefakt. Kõrvalepõikeks, et nimetatud film on teaduslikkus mõttes absurdne ja seda ei tasu vaadata.

Väidetavast näost veidi eemal näitasid Mariner 9 fotod kolme püramiidi, mida hakati otseloomulikult võrdlema nende meie planeedi kõige kuulsamate püramiididega. Nii nagu siiani veel osad on veendunud, et inimesed ei suutnud omal ajal kive üksteise otsa laduda ning selleks vajalik abi pidi tulema tulnukatelt, pakuti ka "Marsi püramiidide" seletuseks tulnuklikke jõude. Taaskord näitasid kõrgema lahutusega fotod, et tegemist on ilmselt miljonite aastate pikkuse tuuleerosiooni poolt kujundatud mägedega, mis parematel fotodel päris nii korrapärased ei olnudki. Tänapäevaste marsikulgurite poolt Marsi kivikõrbeväljadel jäädvustatud ja sisuliselt reaalajas avaldatud arvukatelt fotodelt nähtud tulnukaid, putukaid, maju, varemeid ja seeni pole mõtet isegi mainida. Mõni selline uus "avastus" läheb teatud ringkondades moodi iga paari nädala tagant, et siis jälle mõne nädala pärast hääbuda. Iseenesest ju tore, et inimesed ikka kulgurite fotosid vaatavad ja uurivad. Mida rohkem silmi, seda parem.

Üks kuulus Marsi "püramiid" läbi Mars Global Surveyor (MGS) sondi silmade. Tegemist on ilmselgelt mäega.

Marsi nägu Cydonia nimelises piirkonnas Marsil. Vasakul 1976. aasta foto Viking 1 sondi poolt. Paremal Mars Global Surveyor (MGS) sondi foto aastast 2001. Valgustingimused olid erinevad ning illusioon kaob.

Näiteid nimetatud Marsi näost, püramiididest ja muudest vastuvaidlematult headest tõenditest tulnukate kätetööst näeb kommentaarides...

All on aga näha Marsi ümber tiirleva ja selle pinda kõrglahutuses pildistava Mars Reconnaissance Orbiteri (MRO) fotot aastast 2022. Pole kahtlustki, et tegemist on Marsi karuga. Ümar nägu, silmad, koon ja suu**. Kas tõesti on tegemist tulnukate iroonilise naljaga meie kujul?

Marsi karu piirjooned näivad koosnevat väga ammusest meteoriidikraatrist, mis on vahepeal täitunud pinnasega ning mis on mingil põhjusel vajunud (võimalik, et kunagise vee aurustumine). Karu silmad on palju hilisemad pisemad meteoriidikraatrid ning karu koon ja suu näivad olevat mingit sorti vulkaaniline mägi/küngas, mille tuul on vorminud meie jaoks ümbritsevaga kokku sobivasse vormi. Karu näo läbimõõt on umbes kaks kilomeetrit.

*inimloomade kommet näha ebamäärastes mustrites tuttavaid nägusid ja loomi kannab nime pareidoolia. Evolutsioonipsühholoogid on pakkunud, et tegemist on meisse loodusliku valiku poolt sügavale sisse programmeeritud (mis seda ei oleks?) omadusega. Kumb inimene jääb suurema tõenäosusega ellu ja annab edasi oma geene - kas see, kes näeb ekslikult puudevarjus tiigrit ning põgeneb või see, kes kes ei tunne põõsas varitsevat tiigrit ära ning...? Pole ilmselt väga raske ette kujutada, et sama omadus kombineeritud teatud religiooni ja muu ebausu omapäradega on suures osas vastutav osades kultuurides populaarsete kummituste ja vaimude nägemise eest.

**inimloomade kommet näha ebamäärastes mustrites karu nägu kannab inglise keeles isegi eraldi nime - ursine pareidolia. "Ursus" on karu perekonna ladinakeelne nimi. Samast tüvest on tulnud tähtkujude Ursa Major ja Ursa Minor nimed, mis tähendavad vastavalt Suurt Karu ja Väikest Karu. Eestlastele on need tuttavad kui Suur Vanker ja Väike Vanker, kuigi tehniliselt on viimaste näol tegemist asterismide, mitte tähtkujudega. Asterismid on heledatest tähtedest koosnevad mustrid, mis võivad aga ei pruugi olla ühes tähtkujus. Nii asterismid kui tähtkujud on iseenesest suurepärased näited ajaloolisest pareidooliast, ehk müras tuttavate mustrite nägemisest, mis on just tähtkujude puhul kandunud ammustest aegadest tänapäeva enam-vähem muutumata kujul.

Sirkli galaktika ja selle supermassiivne must auk

James Webbi kosmoseteleskoop on puurinud oma vaate sügavale Sirkli galaktika südamesse, mis helendab tugevalt infrapunakiirguses. Tänu selle spektrivahemiku omadusele läbida nähtava valgusega võrreldes oluliselt hõlpsamalt tähtedevahelist tolmu, on Webb suutnud pildistada galaktika südames asuva supermassiivse musta augu vahetut ümbrust. Kui varasemalt arvati, et Sirki galaktika tuuma suur heledus on põhjustatud musta augu poolt eemale heidetud ülikuumast gaasist ja tolmust, siis värsked vaatlused näivad vihjavat vastupidisele - kuum ja hele tolmu- ja gaasipilv suundub pigem musta augu orbiidile ning toidab seda.

Meist "vaid" umbes 13 miljoni valgusaasta kaugusel paiknev Sirkli galaktiktika asub lõunapoolkera taevas samanimelises tähtkujus. Linnutee tasandist on see vaid nelja kraadi kaugusel, mistõttu on seda vaatamata suurele näivale heledusele keeruline samas suunas asuvatest tähtedest eristada. Sellel põhjusel avastati see alles 1977. aastal. Tüübilt kuulub Sirkli galaktika niinimetatud Seyferti galaktikate hulka ehk selle tuum on väga hele (peamiselt infrapunas) tänu selle keskmes asuva aktiivse musta augu tõttu. Neist võib mõelda kui väga nõrkadest kvasaritest.

Laiem foto on tehtud nähtavas valguses Hubble kosmoseteleskoobi poolt. Väiksem kast on tehtud Webbi kosmoseteleskoobi NIRISS (Near-Infrared Imager and Slitless Spectrograph) instrumendiga. Allikas: NASA, ESA, CSA, E. Lopez-Rodriguez, D. Thatte; töötlus: A. Pagan (STScI)