Artemise missioonide uus ajakava

Eile pidas NASA pressikonverentsi, kus teatati taaskord mitmest olulisest muudatusest Artemise kuuprogrammis. Neist suurimaks on, et eelnevalt plaanitud Artemis III missioon ei vii veel inimesi Kuule maanduma, vaid harjutab esialgu Maa orbiidil Orioni kapsli ja kuumaanduri(te) omavahelist põkkumist. Kuule peaks suunduma Artemis IV 2028. aasta esimeses pooles. See tähendab, et maandumise ajakava jääb esialgu veel paika. Kuigi tundes NASA patoloogilist kommet oma tähtaegu ja eelarveid ületada, ei tasu selles eriti kindel olla. Selle parimaks näiteks on, et märtsi alguses neli astronauti Kuu tagant läbi lennutama pidanud Artemis II missioon on taaskord kuu võrra edasi lükatud. Rakett on stardiplatvormilt minema sõidutatud ja tööd selle kallal väidetavalt käivad.

Peaaegu sada meetrit kõrge SLS rakett ja selle stardiplatvorm liigutati spetsiaalse roomikutega varustatud sõidukiga paar päeva tagasi VAB hoonesse remonti. Allikas:
Daytona Beach News-Journal

Selliste muudatuste põhjuseks on NASA esindajad välja toonud vajadust harjutada Artemise SLS kanderaketi starte tihedamalt kui korra paari aasta jooksul. Lisaks on öeldud, et riskianalüüsid nägid Artemis III ambitsioonikas kuumaandumisega missioonis mitut olulist turvaprobleemi ning mõistlikum oleks asjale läheneda etapiti. Tegelikult sama strateegiat kasutati enam kui poolsada aastat tagasi Apollo missioonide puhul. Kui kõige kuulsamaks Apollo missiooniks sai Apollo 11, mis Kuule esmakordselt ka maandus, toimus enne seda mitu harjutavat missiooni. Näiteks Apollo 8 viis esmakordselt inimesed Kuu orbidiidile. Apollo 9 harjutas Maa orbiidil juhtmooduli ja kuumoodulite omavahelist eraldumist, manööverdamist ja põkkumist. Apollo 10 oli maandumise peaproov, kus täiesti töökorras kuumaandur laskus kuni 14 kilomeetri kõrgusele Kuu pinna kohale, kuid veel seal ei maandunud.

Artemis III ja IV missioonide kuumaandurid peaks valmis ehitama SpaceX või BlueOrigin ning arendustöö nende kallal on veel käib. SpaceX-i jaoks oleneb kõik suuresti Starshipi nimelisest raketist, mis peaks umbes kuu pärast suunduma oma 12. testilennule. Samal ajal on SpaceX-i juht Elon Musk öelnud, et tema ettevõte on sunnitud loobuma kauaräägitud eesmärgist viia inimesed Marsile ning keskenduma esialgu alalise inimkoloonia loomisele Kuule. Sealt õpitud kogemused ja tehnoloogia peaks juba inimliigi suunama Marsile ning tegema meid multiplanetaarseks liigiks.

Selline peaks välja nägema Starshipi baasil ehitatud SpaceX-i kuumaandur, mis saadetakse Kuu orbiidile mehitatud Orioni kapslist eraldi. Allikas: SpaceX

Veidi tagasihoidlikuma välimusega, aga kuulujuttude järgi arendustöös SpaceX-ist ees olev BlueOrigini kuumaandur. Allikas: BlueOrigin

Samal ajal on Hiina Kosmoseagentuur lubanud, et nende mehitatud kuumaandumine peaks aset leidma kõige hiljemalt 2030. aastal. Erinevalt NASA-st kipuvad nemad aga oma asjadega ennetähtaegselt valmis saama. Mõlemad sihivad maandumispaigana Kuu lõunapoolust, kus leidub kõigi eelduste kohaselt veejääd - asendamatut materjali alaliseks mehitatud kuubaasiks ja raketikütuse tootmiseks. Ehk siis toimumas on täitsa ehe ja uus kosmosevõiduajamine Kuule.

Ennetamaks küsimusi stiilis "miks nii keeruline on tagasi Kuule maandunda, kui seda juba poolsada aastat tagasi tehti?", panime alla ühe lihtsa graafiku, millel võrreldakse Apollo ja Artemise missioonide eelarveid. Allikas ja lisainfo: https://www.planetary.org/charts/apollo-vs-artemis-spending

Avatud kolju planetaarudu

James Webbi kosmosteleskoop jäädvustas väheuuritud planetaarudu PMR 1, mis sai enam kui kümme aastat tagasi Spitzeri kosmoseteleskoobi meeskonna pool hüüdnimeks "Avatud kolju udu" (inglise keeles Exposed Cranium Nebula). Tegemist on sureva hiidtähe poolt enda ümber puhutud gaasi- ja tolmukestaga, mis asub meist umbes 5000 valgusaasta kaugusel Purjete tähtkujus.

Hüüdnime põhjuse mõistmine pole raske. Pealtnäha tundub, nagu tegemist oleks ajuga, mis asub läbipaistvas koljus. Udu ümbritsev sinakas kest on arvatavasti tähe poolt esimesena eemale paisatud vesinikgaas. Selle sees paisub juba raskematest elementidest koosnev väljapursatud materjal.

Webb jäädvustas Koljut kahes erinevas erinevas lainepikkuse vahemikus - lähiinfrapunas ja keskinfrapunas. Fotode võrdluselt on hea näha, kuidas need pakuvad erinevaid vaateid ja andmeid udu siseehituse kohta.

Andromeeda galaktika ülipika säriajaga

Ülipikkade säriaegadega kuulsust kogunud USA astrofotograaf Bray Falls (Astrofalls) on valmis saanud järjekordse meistriteosega. Selleks pildistas ta mitme kuu jooksul erinevate teleskoopide ja filtritega meie lähimat hiidgalaktiktilist naabrit M31 ehk Andromeeda galaktika. Kokku kogunes fotole säriaega 500 tundi. Kui eeldada, et tema koduosariigis Texases on talvekuudel võimalik ühe öö jooksul säritada kusagil 8 tundi materjal, kulus selle ühe foto koostamiseks üle 60 öö. Pilvisest Eestist kuluks sama foto koostamiseks tõenäoliselt kümneid aastaid. Erinevalt meie maailmanurgast olevat tänavune talv Texases olnud ebatavaliselt soe ning kuiv ning seega astrofotograafiaks ideaalne.

Fotol on näha Andromeeda galaktikat ja selle tolmustes spiraalharudes säravaid sadu emissiooniudusid, supernoovajäänukeid ja planetaarudusid. Galaktika kõrval ja ees heledub siniselt ja punaselt gaas võrdlemisi uut tüüpi astronoomiliselt objektidelt, mida kutsutakse kummitusplanetaarududeks (GPN). Esimese sellise (fotol sinise kaare) kaasavastajaks oli Bray Falls ise. Kuigi nende kohta on veel teada väga vähe, arvatakse, et tegemist on väga vanade ja hajunud planetaarududega (päikesesarnaste tähtede poolt maailmaruumi paistatud tähematerjaliga) meie Linnutees, mis kiirgavad tähtedevahelisest ruumist läbi voolates nõrka valgust. Juhuslikult paiknevad need meie vaatepunktist Andromeedaga samas sihis. Nähtavas valguses ja lühemat sorti säriaegadega astrofotodel jäävad need nähtamatuks. Tõenäoliselt leidub sarnaseid kummituslikke udusid kõikjal taevas.

Bray Falls Astrobinis: https://www.astrobin.com/users/astrofalls/
Astrofallsi koduleht: https://astrofalls.com/

Päikesevarjutus kosmosest

Sellisena nägi Euroopa Kosmoseagentuuri PROBA-2 satelliit 17. veebruari päikesevarjutust kusagil 720 kilomeetri kõrgusel orbiidil. Foto on tehtud vaid 130 kilogrammi kaaluva satelliidi SWAP nimelise ultraviolettkaameraga, mis jäädvustab Päikest väga kitsas 17,4 nanomeetrises lainepikkuses. Kuna varjutuse ajal oli Kuu kaugust Maast tavapärasest suurem ja Maa kaugus Päikesest parasjagu miinimumi lähistel, ei suutnud Kuu päikeseketast täielikult varjutada. Sellist varjutust kutsutakse rõngakujuliseks päikesevarjutuseks. Maalt oli seda seekord näha täies ilus vaid Antarktikast. Osalist varjutust vaadati Tsiili lõunatipust ja Lõuna-Aafrikast. Teisipäeval (3. märts) on meie jaoks teisel pool planeeti vaadeldav täielik kuuvarjutus - see, mida Eestist nägime möödunud aasta 7. septembril. Euroopast (Islandilt ja Hispaaniast) näeb täielikku päikesevarjutust 12. augustil. Eestist katab siis Kuu kinni 80 protsenti päikesekettast.

Allikas: ESA/Belgia kuninglik observatoorium

Kui Linnutee oleks Põhja-Ameerika suurune

On väga keeruline sõnades edasi anda meie Päikesesüsteemi koduks oleva Linnutee galaktika tegelikke mõõtmeid. Selle läbimõõt arvus 100 000 valgusaastat on meiesuguste meetrite ja kilomeetrite skaalas mõtlevate olendite jaoks tunnetuslikult mõttetu. All on aga näha üht väga head illustratsiooni, mis üritab näidata kui suur (või õigemini pisike) on meie Päike võrreldes Linnuteega. Vastuseks on, et kui Linnutee kahandada Põhja-Ameerika suuruseks, siis Päike oleks selles umbes 6 mikromeetri ehk umbes inimese punase verelible suurune. Lähim teine täht sellele samas mõõtkavas umbes 170 meetri kaugusel. Selliseid päikeseid on Linnutees sadu miljardeid, Linnutee sarnaseid galaktikaid vaadeldavas universumis triljoneid.

Allikas: @Lo_vid

 

Kuu varjutab Maa

2022. aasta novembris saadeti Artemis I missiooni käigus mehitamata Orioni kapsel Kuu orbiidile. Ühe sellise kauge orbiidi käigus nägi kapsli üks kaameratest Maa kadumist Kuu taha. Sel ajal viibis Orion Kuust ja sellest niinimetatud tagumisest küljest umbes 80 tuhande kilomeetri kaugusel.

Juba paari nädala pärast avaneb aga stardiaken Artemis II missioonile, mis viib Kuu tagant läbi kapsli, mis on mehitatud juba nelja astronaudiga. Tegemist saab olema esimese korraga 52 aasta jooksul kui inimesed oma emaplaneedist nii kaugele reisivad. Kusjuures olenevalt stardihetkest võib neist saada üldse kõige kaugemale reisinud inimesed. Hetkel hoiavad seda rekordit (400 171km) Apollo 13 missiooni astronaudid Jim Lovell, Jack Swigert ja Fred Haise. Artemis II meeskond koosseisus Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ja Jeremy Hansen võivad selle peagi paari tuhande kilomeetriga ületada. Kuu pinnast mööduvad nad lähimas punktis 6153 kilomeetri kauguselt. Seega nende jaoks Kuu päris nii pisikene ei paista. Nende vaatenurgast hõlmab see kõige vähem 25 nurgakraadi laiust ala.

Allikas: Artemis/NASA

Uraani virmalised ja pöörlemine James Webb kosmoseteleskoobis

Niinimetatud jäähiid Uraanil on üks veidramaid ja keerulisemaid magnetvälju Päikesesüsteemis. Esiteks pöörleb planeet Päikesesüsteemi tasandi ehk ekliptika suhtes praktiliselt küllili. Teiseks on selle magnetväli pöörlemisega peaaegu risti. Kolmandaks ei välju magnetpoolused planeedist sümmeetriliselt, vaid need on planeedi keskmest kolmandiku raadiuse jagu nihkes. Kommentaarides leiab selle kohta lihtsustatud joonise. Taoline kompott omvahel lahutatud pöörlemisest ja ebasümmeetrilisest magnetväljast tähendab, et viimase poolt kinni püütud päikesetuul tekitab selle atmosfääri ülakihtides väga keeruka struktuuri ja liikumisega virmalisi, mis pöörlevad koos planeediga.

Jaanuaris vaatles umbes 15 tunni jooksul Uraani, selle virmalisi ja tagasihoidlikke rõngaid James Webbi kosmoseteleskoop. Infrapunakiirguses tehtud vaatlustest on nüüdseks kokku pandud lühike videoklipp, kus on ära näha peaaegu terve planeedi üks pööre.

Fotodel ja videos on näha planeeti ümbritsevas mitu erineva heledusega rõngast, mis koosnevad peamiselt erinevatest orgaanilistest ühenditest. Nähtavas valguses on need rõngad ülimalt nõrgad, koosnedes tumedast materjalist, mille peegeldavust võiks võrrelda söega. Planeet ise paistab sinaka kerana, mille servades on punaka heledusena näha atmosfääri ülemisi ja hõredamaid kihte (punased on need infrapunas). Uraani pinnal liiguvad koos selle pöörlemisega keeruka struktuuriga heledad virmalised.

Uraan, selle rõngad ja virmalised. Allikas: ESA/Webb, NASA, CSA, STScI, P. Tiranti, H. Melin, M. Zamani (ESA/Webb)

Uraan, selle rõngad ja virmalised. Allikas: ESA/Webb, NASA, CSA, STScI, P. Tiranti, H. Melin, M. Zamani (ESA/Webb)

*Uraani veidra magnetvälja kohta on püstitatud paar hüpoteesi, aga millestki kindlast rääkida ei saa. Arvatakse, et erinevalt kivistest planeetidest (nagu Maa), kus magnetväli tekib rauarikka tuuma pöörlemisel, tekib Uraani magnetväli planeedi soolases veest ja amoniaagist vahevöös. Miks selle tulemusel magnetväli pöörlemisega ei ühti ning miks Uraani puhul see ka planeedi keskme suhtes nii palju nihkes on, vajab veel mõistatamist.

Domaine du Météore - veinistandus meteoriidikraatris

Lõuna-Prantsusmaal Languedoc-Roussilloni veinipiirkonnas asub üks pisikene viinamarjaistandus, mis on rajatud ümbritsevast maastikust silmnähavalt madalamasse umbes 200 meetrise läbimõõduga ringikujulisse pinnavormi. Juba aastakümneid kahtlustasid kohalikud, et tegemist võib olla ammuse meteoorikraatriga. Paraku minetati see võimalus juba 60ndatel peamiselt kahel põhjusel. Esiteks puudub süvendil meteoriidikraatrit tüüpiliselt iseloomustav kõrgem vall ning piirkonnast ei suudetud tuvastada ühtki magneetilist anomaaliat - miski mis tekib kui kraatri tekitanud plahvatus killustab selle all oleva kivimikihi. Neil põhjustel ei teostatud seal omal ajal ühtki edasist geoloogilist uurimist ning pinnavormi peeti kas karstilehtriks või mingit sorti vulkaanilise päritoluga süvendiks. Sellele vaatamata otsustas kohalik veinitootja, kelle viinamarjaistandused asuvad selles ja selle ümber, võtta nimeks Domaine du Météore ehk tõlkes "meteoori paik" või "meteoori kodu".

Domaine du Météore kraater ja selles asuv viinamarjaistandus. Allikas: https://www.domainedumeteore.com/

Domaine du Météore kraater ja selles asuv viinamarjaistandus. Allikas: https://www.domainedumeteore.com/

2022. aastal külastas puhkusel piirkonda Saksa geoloog ja kosmokeemik Frank Brenker, kes olevat puhtjuhuslikult tänaval märganud üht tühja Domaine du Météore veinipudelit. Kuna nad olid abikaasaga läinud sinna ikkagi veine maitsma, otsustati üheskoos istandust ja väidetavat kraatrit vaatama minna. Kuna pinnavorm oli igal juhul huvitav, võtsid nad selle põhjast ka mitu pinnaseproovi. Neid hiljem Goethe Frankfurdi ülikoolis analüüsides leiti proovides mitu paljulubavat märki meteoriitsest päritolust. Aasta hiljem naases Brenker piirkonda juba koos oma kolleegi Andreas Junge ja grupi õpilastega, et teostada juba korralikud uuringud eesmärgiga kinnitada või ümber lükata hüpotees meteoriidikraatrist.

2023. aastal tutvustas Brenkeri polt juhitud grupp oma tulemusi. Esiteks avastati kraatri kohalt nõrk, kuid siiski oluline magneetiline anomaalia. See tähendab, et kraatri kohal on Maa loomulik magnetväli õige pisut nõrgem kui mujal. Näib, et 60ndatel tehtud mõõdistamised ei olnud selle tuvastamiseks piisavalt tundlikud. Teiseks leiti kraatri põhjast mikroskoopilisi sfäärilisi raudoksiidist kuulikesi, mille sisalduses tuvastati rauda ja niklit - märk sellest, et kraatri tekitas kokkupõrge raud-nikkel meteoroidiga. Kolmandaks avastati kuulikestest mikroteemanteid, mis tekivad reeglina kas meteoroidi teel läbi atmosfääri või siis kokkupõrkel vabanenud temperatuuri ja rõhu mõjul. Neljandaks leiti kraatrist niinimetatud bretšasid. Tegemist on kokkupõkel purunenud kuid aja jooksul tagasi kokku kivistunud kivimite seguga*. Nende kõigi tõendite alusel oli Brenkeri suur au kinnitada, et aastakümneid rahva seas meteooriidikraatriks peetud pinnavorm on seda tõepoolest.

Kokkuvõte leidudest (inglise keeles): https://www.hou.usra.edu/meetings/lpsc2023/pdf/1910.pdf

Domaine du Météore moodustus arvatavasti kusagil 10 tuhat aastat tagasi ning selle tekitas umbes paarimeetrise läbimõõduga raud-nikkel asteroid. Tegemist on kusjuures alles neljanda kinnitatud meteoriidikraatriga Lääne-Euroopas ning nende seas on Domaine du Météore kaugelt kõige värskem omasugune**. Kokku on maailmas kinnitatud meteoriidikaatreid kusagil 190-200 vahel. Pisikeses Eestis asub neist viis - Kaali, Neugrundi, Kärdla, Ilumetsa ja Tsõõrikmäe. Kuigi kahe viimase kindluse üle võib vaielda.

Teemandid, kvarts ja vilgukivi poolitatud kuulikestes. avastatud raudoksiidist kuulikestes. Allikas: Frank Brenker, Goethe Frankfurti ülikool

Domaine du Météore kraatrist leitud bretša. Allikas: https://www.domainedumeteore.com/

Erinevas suuruses leitud raudoksiidist kuulikesed, mis kaasnevad reeglina löögikraatritega. Allikas: Frank Brenker, Goethe Frankfurti ülikool

Nagu arvata võib, siis Domaine du Météore veinitootja jaoks oli nende maal asuva kraatri kinnitamine tõeliseks õnnistuseks. Meil puudub ülevaade, et palju maksid nende veinid enne seda uudist, kuid täna on nende hinnaklass võrdlemisi krõbe. Eks ole natukene põhjust ka, kuigi seda ei tasu loota, et nende veinid kuidagi emamaisemad oleks kui mujal kasvanud viinamarjadest pressitud. Nende kodulehe ja veinivaliku leiab siit: https://www.domainedumeteore.com/

*Eriti uhkeid bretšasid (neist osad lausa rahnu mõõtu) kohtame Eestis näiteks Osmussaarel ja Loode-Eesti rannikul. Pärinevad need poole miljardi aasta vanusest hiiglaslikust kokkupõrkest, mille tulemusel moodustus Eesti suurim (8 km) ja vanim Neugrundi meteoriidikraater, mis asub Osmusaare saare lähistel merepõhjas.

**Lääne-Euroopas eelnevalt kinnitatud meteoriidikraatriteks on 23 kilomeetrine Rochechouart-Chassenoni kraater Prantsusmaal, 24 kilomeetrine Nördlinger Ries ja 3,8 kilomeetrine Steinheimi kraater Saksamaal.

Giordano Bruno elust

17. veebruaril möödub 426 aastat (1600.a) päevast kui Giordano Bruno Roomas elusalt põletati. Paljud meist on kuulnud temast kui märtrist, kes saadeti tuleriidale, kuna julges öelda, et Maa ei ole universumi keskpunkt. See oli ainult väike osa kogu tema väidetest ega ilmselt polnud ka peamine põhjus tema hukkamiseks. Tagantjärele kiputakse tema kosmoloogilisi vaateid ja nende rolli tema saatuses üle tähtsustama.

Ajajoon: Tõrva Astronoomiaklubi

Giordano Bruno sündis 1548. aastal Itaalias. Bruno jaoks olid metafüüsika ja teoloogiline filosoofia märksa olulisemad teemad kui kosmoloogia. Väites, et Jumal on lõpmatu, järeldas ta, et ka universum peab olema lõpmatu. Sellest omakorda tuletas, et Maa-sarnaseid planeete peab olema lõpmatult. Tähed taevas on muidugi teised päikesed. Nende järeldusteni ei jõudnud ta teaduslikul teel: ta ei mõõtnud taevakehade liikumist ega püüdnud oma seisukohti põhjendada matemaatika või geomeetria abil. Sellel põhjusel me ei peaks paigutama Brunot samasse ritta tema kaasaegsetega nagu Nikolaus Kopernikus, Tycho Brahe, Johannes Kepler ja Galileo Galilei, kelle panust võime teaduslikuks pidada. Kindlasti oli Bruno tuttav Kopernikuse heliotsentrilise mudeliga ning kasutas seda oma filosoofiliste vaadete toetamiseks.

Rooma Monumendi foto: daryl_mitchell, CC BY-SA 2.0, via Wikimedia

Kirikuga olid tal sügavad eriarvamused mitmetes küsimustes, näiteks kolmainsus, armulaud, reinkarnatsioon ja panteism. Samuti kritiseeris ta aktiivselt aristotellikku maailmapilti, mis oli pikka aega olnud valitsev arusaam loodusest ning mida ka katoliku kirik tunnistas.

Umbes 30-aastaselt põgenes Bruno Itaaliast, et vältida ketserluses süüdistatuna vahistamist. Järgneva 13 aasta jooksul liikus ta Itaaliast Šveitsi, sealt Prantsusmaale, Inglismaale, tagasi Prantsusmaale, edasi Saksamaale ja lõpuks Veneetsiasse. Paljud neist ümber kolimistest olid ajendatud konfliktidest, mis tekkisid tema vaadete ja riiaka iseloomu tõttu. Tema kohta kirjutati, et ta on sarkastiline, agressiivne ja pilkav ning üldiselt kehv diplomaat.

Üks Giordano Bruno leivanumbritest oli mälutehnika ehk mnemoonika. Sel teemal kirjutas ta viis raamatut. 1592. aastal nõustus ta Veneetsiasse minema, et teda võõrustavale aadlikule just mälutehnikaid õpetada. Too mees reetis Bruno kui ketseri Veneetsia inkvisitsioonile, kes omakorda andsid ta üle Rooma inkvisitsioonile. Pärast seitset aastat vangistust ja ülekuulamisi keeldus Bruno oma seisukohtadest taganemast ning ta põletati 1600. aastal tuleriidal. Protsessi, ülekuulamiste ja süüdistuste kohta ei ole kõik dokumendid säilinud. Need vähesedki, mis on alles, said avalikuks alles 20. sajandil. Tänapäeval väidab kirik, et Bruno hukati üksnes religioossete eriarvamuste tõttu, mitte sõnavabaduse piiramiseks, ning väljendab kahetsust mineviku vägivaldsete meetodite pärast. Samas ei ole tema suhtes tehtud otsuseid ametlikult ümber hinnatud. On küll kahtlustatud, et dokumente on teadlikult varjatud, kuid samas on ka Vatikani arhiive korduvalt ümber paigutatud ning nende maht on tohutu. 19. sajandil tõusis Giordano Bruno taas esile teaduse eelkäija ja vaba mõtlemise märtrina. Sel ajal püstitati Roomas Campo de’ Fiori väljakule ka tema pronkskuju.

Mälutehnika joonis: Cantus circaeus ("The Incantation of Circe" or "Circe's Song"), Paris, 1582

On öeldud, et Bruno kosmoloogilised vaated olid paljuski õiged, aga valedel põhjustel ja Aristotelese omad ekslikud, aga õigetel põhjustel. Siin on ühel juhul peetud silmas filosoofilisi spekulatsioone ja teisel empiirilistel vaatlusi. Võib väita, et Bruno põletamine ei saanud olla tingitud tema kosmoloogilistest vaadetest, kuna teisi heliotsentrismi pooldajaid tuleriidale ei saadetud. Samas, erinevalt Brunost, oli Galileo Galilei kiriku ees valmis oma seisukohtadest loobuma, kui teda üle kuulati ja piinamisega ähvardati. See ei takistanud teda koduarestis teadusega edasi tegelemast ja raamatuid kirjutamast.

Giordano Bruno tegeles väga paljud erinevate teemadega, näiteks ka kombinatoorse loogika, moraali ja eetika küsimustega. Tema panuse hindamine kosmoloogiat mitte puudutavatesse teemadesse oleks omaette suur ettevõtmine.

Rooma Monumendi foto: daryl_mitchell, CC BY-SA 2.0, via Wikimedia

Mälutehnika joonis: Cantus circaeus ("The Incantation of Circe" or "Circe's Song"), Paris, 1582

Astronoomiaklubi astrofoto: Hobusepea ja Leegi udu

Selge öö paar nädalat tagasi lubas taaskord külastada Orioni tähtkujus asuvaid Hobusepea ja Leegi udukogusid. Leiab need Orioni niinimetatud Vöö vasakpoolse tähe vahetust ümbrusest. Foto kogusäriaeg tuli vaid neli tundi, sest lihtsalt kauem Orion meie maalt ühe öö jooksul mugavalt pildistatav ei püsi.

Orioni vöö tunneb ära kolme enam-vähem sama heleda ja taevas reas paikneva tähe järgi. Fotol on nendest kolmest esindatud kaks - hele täht (Alnitak) foto vasakus alumises pooles ja hele täht ülemises vasakus nurgas (Alnilam). Niisama taevasse vaadates näeb silmaga hõlpsasti ära ka foto keskel asuva Sigma Orionis nime kandva tähe. Need kõik kolm on väga massiivsed, kuumad ja heledad tähed, mis asuvad meist üle tuhande valgusaasta kaugusel.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/9mdh7m/0/

Ududest on fotol esindatud tegelikult päris mitmed, aga suurimad on neist Hobusepea udukogu (keskel) ja Leegi udukogu (sellest vasakul). Neist esimest ergastab eelnevalt mainitud Sigma Orionise hiidtäht. Nime on udu saanud tolmuse piirkonna järgi, mis meenutab veidi hobuse pead. Infrapunakiirguses tehtud vaatlused kosmoseteleskoopidega näitavad, et "hobusepea" ja teised tumedamad alad peidavad endas väga noori ja kuumi vastsündinud või veel alles moodustuvaid proto- ehk eeltähti, mis tõenäoliselt kosmilises ajaskaalas kohe-kohe enda ümbert gaasi ja tolmu laiali puhuvad. Hobusepea taustal sügavpunakalt hõõguv udusus on mitukümmend valgusaastat laia ja siin-seal väljasopistunud pilve hõredam serv.

Leegi udu paneb seest heledama selle südames moodustunud noor täheparv, mis sisaldab vähemalt üht väga massiivset ja kuuma O-tüüpi tähte. Päikesest 20 korda suurema diameetriga ja 30 tuhande kraadise pinnatemperatuuriga hiiglane särab meie kodutähest kusagil veerand miljonit korda heledamalt ning kiirgab suures osas meie silmadele nähtamatus ultravioletis. Tema poolt "põlema" süüdatud Leegi udu ees hargnevad läbipaistmatud tolmupilved ja -niidid, milles peituvad ilmselt juba uute tähtede tihedad alged. Leegi udu südames on infrapuna- ja röntgenvaatlustes näha aga rikkalikku hajustäheparve, mis koosneb pea tuhandest noorest tähest. Neist enamike ümber on avastatud tumedad kettad, kus tolmust ja gaasist kleepuvad kokku protoplaneedid ehk loomisel on sajad päikesesüsteemid.

Fotole on jäänud veel kahe suurema udu läheduses asuvad pisemad ja sinakamad niinimetatud peegeldusudud, mille valgus ei pärine niivõrd ioniseeritud vesinikust, kui lihtsalt gaasilt ja tolmult peegeldunud tähevalgusest.

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 92x160sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud, drizzlex2. PHD2, NINA, Pixinsight, PS