teisipäev, 17. märts 2026

Kui Hera möödus Marsist ja Deimosest

Aasta tagasi sooritas Euroopa Kosmoseagentuuri kosmosesond Hera möödalennu planeet Marsist ja selle orbiidil tiirlevast pisikuust Deimosest. Hera lõplikuks sihtkohaks on asteroidipaar Dimorphos ja Didymos, millest viimast tabas esmakordse kursimuutmise eesmärgiga NASA 2022. aasta missioon DART. Nende juurde orbiidile ja eriti Didymosel asuvat värsket inimtekkelist kraatrit uurima saabub Hera käesoleva aasta detsembris.

Marsi möödalennu mõtteks oli muuta planeedi gravitatsiooni abil Hera trajektoori ja kiirust nii, et see jõuaks oma sihtkohta võimalikult kiiresti ja kütuse mõttes võimalikult säästlikult. Taolisi kavalaid, niinimetatud gravitatsioonilisi linguheiteid on kosmosemissioonides kasutatud edukalt juba aastakümneid. Lisaks ilmsetele eelistele pakuvad need ka suurepärast võimalust testida ja kalibreerida sondi kaameraid ja instrumente reaalsete taevakehade puhul.
2025. aasta 12. märtsil möödus Hera Marsi pinnast lähimas punktis umbes 5000 kilomeetri kauguselt, liikudes sel hetkel ligi 9 kilomeetrit sekundis. Samal ajal liikus Hera ja Marsi vahelt läbi Marsi väiksem kahest kuust, nimega Deimos. Tegemist on umbes 12,5 kilomeetrise, tolmuse ja kangesti asteroidi meenutava kuuga, mida on paraku uuritud võrdlemisi vähe. Kuna lähimas punktis oli Deimos Herast vaid umbes 1000 kilomeetri kaugusel, käivitati sondi kolm erinevat kaamerat, mis kõik toimetavad erinevates lainepikkustes.
Hera fotosid võib pidada ka eelluureks sellel aastal startivale missioonile nimega Martian Moons eXploration ehk lühidalt MMX. Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) juhitud, aga koostöös ESA, NASA, Prantsuse kosmoseagentuuri (CNES) ja Saksamaa DLR keskusega arendatud missiooni eesmärgiks saab olema uurida eelnevast palju lähemalt Marsi mõlemat kuud ning sellest suuremal – Phoboses – ka maanduda, sellelt proove korjata ning need tagasi Maale toimetada.
Hera fotosid Deimosest näeb alt.

Deimos tiirlemas Marsi kohal. Allikas: ESA

Marss ja Deimos Hera niinimetatud asteroidi raamimise kaameras. Must-valge kaamera eesmärk on aidata sondi navigeerimisel. Allikas: ESA

Marss ja selle ees asuv Deimos Hera Hyperscout H nimelise kaameraga. See jäädvustab elektromagnetkiirgust nii nähtavas kui meie jaoks nähtamatus kiirguses. Eriti kasulik on see taevakehade mineraalse koostise analüüsimiseks. Allikas: ESA

Marss ja Deimos Hera TIRI nimelises termokaameras, mille abil saab määrata taevakehade temperatuuri ning nende pinnase osakeste suurust ja poorsust. Allikas: ESA




laupäev, 14. märts 2026

Astronoomiaklubi astrofotod: Nõela galaktika (NGC 4565) Berenike Juustes

Märtsi ja loodetavasti aprilli selged ööd on kodumaistele astrofotograafidele (ja taevavaatlejatele) üks aasta magusamaid aegu. Ööd on veel pikad ja pimedad, aga suuremad külmakraadid möödunud. Sellel ajal vaatab Maa öötaevas Linnutee tihedast ja udukogude poolest rikkast tasandist kõrvale galaktikatevahelisse ruumi. Selle tõttu nimetatakse seda perioodi vahel ka galaktikate hooajaks. Viimasel neljal selgel ööl otsustasime seega oma teleskoobi ja kaamera suunata Berenike Juuste nimelise tähtkuju suunas, et sealt üles leida Nõelaks (juuksenõel?) kutsutud galaktika. Viimati pildistasime seda viis aastat tagasi, kuid seda teise teleskoobi, kaamera ja oluliselt vähemate kogemustega. Ka säriaega kogunes seekord Eesti mõttes päris korralikult – 16,5 tundi.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/suqctd/

Nõela galaktika tähisega NGC 4565 avastati juba peaaegu kaks ja pool sajandit tagasi kuulsa briti-saksa astronoomi, matemaatiku ja helilooja William Herscheli poolt. Galaktika hüüdnimi on igati õigustatud, sest silmale paistab see otsekui udune, kahelt poolt terav nõel. Avastamise hetkel ei teatud veel midagi galaktikatest ja Nõela koos teiste sarnaste „ududega“ peeti universumiks oleva Linnutee sees asuvateks gaasilisteks kogumikeks.

Tänaseks teame, et Nõel asub meist umbes 38 miljoni valgusaasta kaugusel ning on mõõtmetelt suurem kui Linnutee ja Andromeeda. See sisaldab sadu miljardeid, kui mitte ligemale triljon tähte. Juhuslikult paistab see hiidspiraalgalaktika meile peaaegu täpselt serviti, lubades näha selle keskset, vanadest ja punakamatest tähtedest koosnevat kühmu või mõhna ning galaktika tasandit läbivaid, veidi kõverdunud tolmuribasid. Pikalt on arvatud, et Nõel on suurepärane näide sellest, milline paistaks õiges kauguses ja suunas asuvale vaatlejale meie kodugalaktika, Linnutee.

Nõelast palju kaugemal paistab veel mitu heledamat galaktikat. Fotol selle kohal asub galaktika tähisega NGC 4562, sellest vasakul kaks veelgi kaugemat – IC 3546 ja IC 3547. Kusjuures neist viimane näib meie poole vaatavat sarnaselt Nõelaga serviti. Foto taustal on tegelikult näha veel mitmeid väga nõrkade objektide gruppe – veider mõelda, et isegi Tõrva koduaiast on võimalik neist mõned footonid kinni püüda, sest tegemist on miljardite valgusaastate kaugusel asuvate galaktikaparvedega.
Alla oleme lisanud väljalõike Nõelast ning ühe võrdluse värskest fotost ja viie aasta tagusest esimesest katsetusest seda jäädvustada.


Nõela sisaldava tähtkuju leiab kevadistel südaöödel otse lõunakaarest kusagil 50-60 kraadi kõrguselt Lõvi ja Karjase tähtkujude vahelt. Kui juhatamiseks kasutada tähti, siis lõunataevast tuleks kõigepealt üles leida üks selle heledaim liige - Arktuurus - ning liikuda sellest paarkümmend kraadi lääne poole (paremale). Tumeda taeva olemasolul peaks seal nägema üht küllaltki hajusat tähtedegruppi, mis kannab Berenike Juuste täheparve nime ning mis asub tähtkuju läänepoolses servas. Nõela galaktika leiab sellest parvest veidi tagasi ida poole liikudes.
Tegelikult leiab sealsest ja seda ümbritsevatest Neitsi, Lõvi, Jahipenide ja Karjase tähtkujudest eriilmelisi galaktikaid ohtralt. Mõned on neist Nõelast heledamad, aga enamus palju kaugemad ja seega nõrgemad. Berenike Juuste taustal asub ka Kooma galaktikaparve kese, mis asub meist kusagil 300 miljoni valgusaasta kaugusel ning sisaldab ümmarguselt 1000 galaktikat. Suuremat sorti teleskoobiga võib neist vaadelda umbes kümmet heledamat.

Meie jäädvustust Nõela galaktikast kajastas ka Lõuna-Eesti Postimees: https://lounapostimees.postimees.ee/8433563/noela-galaktikast-foto-tegemiseks-kulus-neli-ood
Kasutatud tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 367 × 120 sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, PixInsight, PS.

reede, 13. märts 2026

Kümmeastmed ja vaadeldav universum

Vaadeldava universumi mõõtmeid on keeruline edasi anda isegi visuaalselt. Kuid üritada võib. 1968. aastal mõtlesid graafilise disaini pioneeridena tuntuks saanud abielupaar Charles ja Ray Eames selleks välja võrdlemisi elegantse meetodi, millest sai lõpuks lühifilm Kümmeastmed (originaal: Powers of Ten: A Film Dealing with the Relative Size of Things in the Universe and the Effect of Adding Another Zero). IBM-i abiga toonases mõttes revolutsioonilist graafikat sisaldavas filmis näidati vaatlejale kuidas on võimalik millegi mõõtmeid 10 korda suurendades (ja vähendades) jõuda mõne minutiga inimese suurusest objektist terve vaadeldava universumini ning tagasi aatomite juurde.

Film oli niivõrd lihtne ja visuaalselt rabav, et järgnevatel aastakümnetel on sama põhimõtet korduvalt jäljendatud. Näiteks 1996. aastal tehti sellest uusversioon pealkirjaga Universumi skaala kümmeastmetes (Bayley Silleck, Jeffrey Marvin, Morgan Freeman).
2022. aastal tehti 1977. aasta videost jällegi tänapäevase arvutigraafika abil uuendatud versioon, kus uuriti, et kuidas meie teadmised universumi suurimatest ja väiksematest suurusjärkudest on poole sajandi jooksul muutunud. Selle video autoriks on BBC ja Pomona Pictures ning videot saadab briti osakestefüüsik Brian Cox (kes külastab aprillis oma vägeva visuaalse teadusetendusega Emergence Alexela Kontserdimaja).
Siin all näeb aga üht sama põhimõtte uusimat nägemust. Võrdlemisi lühikese video (tänapäeva inimeste võime millegile üle paari minuti keskenduda on tõsine probleem) autoriks on Paul Dancstep. Avaldati see youtube kanalis 3Blue1Brown, mille loojaks USA matemaatik Grant Sanderson (tema loeb sellele ka peale). Videos näeb taaskord, et kuidas saaksime jõuda mandrite mõõtmete juurest vaadeldava universumi ääreni lihtsalt kümnekordistades (antud juhul iga kolme sekundi järelt) avanevat kaadri läbimõõtu. Lõpuks jõuab video galaktikateparvede struktuurini, mille andmed pärinevad Sloani digitaalsest taevavaatlusetest (SDSS), mis said alguse 2000. aastal.


neljapäev, 12. märts 2026

Kassisilma udukogu Euclidi kosmoseteleskoobiga

Kosmoseteleskoop Euclid on pildistanud Lohe tähtkujus asuvat Kassisilma planetaarudu (NGC 6543). Avastati see juba 1786. aastal kuulsa saksa-briti astronoomi (ja helilooja) William Herscheli poolt ning tegemist oli esimese omataolisega, mille spektrit astronoom William Huggins 1864. aastal uuris. Nähes selles heledaid niinimetatud kiirgusjooni järeldas Huggins, et taoliste udude näol on tegemist hõredast ioniseeritud gaasist moodustisega.

Tänaseks teame, et Kassisilma udu on tekitanud selle südames asuv surev niinimetatud Wolf-Rayeti täht ning see koosneb sisuliselt selle poolt eemale heidetud ja kuumutatud gaasist. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem fotol sinine ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur. Seda pildistas Hubble kosmoseteleskoop juba aastakümneid tagasi.

Nagu planetaarududega ikka, siis astronoomid ei ole päris kindlad, et mis täpsemalt selle kuju just selliseks on teinud, kuid välja on käidud idee, et suurema tähe ümber võib tiirelda pisem täht, mis oma gravitatsiooniga tähematerjali kaasa rebib ning huvitava mustrina eemale paiskab. Kuna Kassisilma udu tuum on väga kuum, hele ja pisikene (läbimõõt vaid pool valgusaastat) on seda hobiteleskoopidega väga keeruline täies ilus jäädvustada.
Kassisilma udu kaugus meist on umbes 3000-3500 valgusaastat ning selle välimise udu läbimõõt umbes 3,5 valgusaastat. Taevas hõlmab see kusagil 1/6 täiskuu ketta suuruse ala. Juhuse tahtel asub Kassisilm vaid mõne nurgaminuti kaugusel niinimetatud ekliptika põhjapoolusest ehk punktist kuhu Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi põhjapoolus vaatab. Ühtlasi on see keskmeks, mille ümber meie planeedi põhjataevapoolus (hetkel on selle lähedal Põhjanael) tiirlevat näib.
All näeb meie eelmise kevade fotot Kassisilma udust:

kolmapäev, 11. märts 2026

650 tundi Heeliksi udukogu

Süvataeva astrofotograafia suurimaks erinevuseks praktiliselt igat muud sorti fotograafiaga võrreldes on fotode säriajad. Säriaeg on aeg, mille vältel foto jäädvustatakse. Kiiret liikumist pildistades üritame hoida selle ajal võimalikult lühikese (näiteks spordifotograafias), muidu määrdub liikuv objekt fotol laiali. Astrofotograafias, mis sihib väga nõrku objekte, üritatakse säriaega venitada võimalikult pikaks. Kusjuures seda on kasulik teha juppidena, et see hiljem tarvaraliselt kokku liita ning müra signaalist välja praakida. Ka pildistavate objektide osas on astrofotograafia unikaalne, kuna erinevalt meie igapäevast jääb kauge ja hiiglaslik udukogu või galaktika inimesele tuttavate ajaskaalade jooksul muutumatuks. See tähendab, et kõigile selle alaga tegelevatele fotograafidele on subjekt sama, muutub vaid tehnika, millega seda jäädvustada.

Et mitu teleskoopi ja kaamerat on parem kui üks, teevad astrofotograafid vahel koostööd, liites oma kogutud valguse üheks eriti pika säriajaga ja selgusega fotoks. Just seda tegid USA-s Texase osariigis asuva Starfront observatooriumi astrofotograafid. Starfronti näol on tegemist niinimetatud teleskoobifarmiga, kuhu on võimalik inimestel üle kogu maailma püsti seada oma teleskoobid, et neid siis oma kodust kaugjuhtimise kaudu juhtida ja nende abil taevast pildistada. Starfrontis leidub erineva suuruse teleskoope sadu.

Starfront Observatories koduleht: https://starfront.space/page/about/

Hiljuti ühendasid sealset 18 teleskoopi omavad astrofotograafid oma jõud ning suunasid mitmeks ööks oma optika ühele ja samale objektile - kaunile planetaarudule Veevalajas nimega Heeliks (NGC 7293). Tegemist on meist umbes 650 valgusaasta kaugusel asuva sureva tähe poolt laiali puhutud paar valgusaastat laia uduga. Moodustades sisuliselt ühe suure teleskoobi, suutis grupp nii koguda 670 tundi säriaega. Selle üksinda saavutamiseks oleks ühel neist kulunud isegi Texase selge taeva korral mitu kuud igal ööl pildistamist.
Erinevate teleskoopide ja kaamerate poolt jäädvustatud kaadrid, mida oli mahult ilmselt sadu gigabaite, liitis üheks ja töötles valmiskujule USA üks kuulsamaid astrofotograafe Bray Falls (Astrofalls). Tulemus räägib loodetavasti enda eest, aga selle juures võiks ära märkida, et planetaarudu hõredamaid ja nõrgemaid välisosasid tunnistavad tänu sellele fotole inimsilmad tõenäoliselt esmakordselt. Asi selles, et kuigi professionaalsetel astronoomide käsutuses on oluliselt suuremad teleskoobid, ei ole neil reeglina aega nii pikalt ja sügavalt ühele objektile keskenduda.



esmaspäev, 9. märts 2026

Saksamaale langes meteoriit

Eile õhtupoolikul langes Lääne-Saksamaa kohal hele meteoor, mida jäädvustasid ka mitmed kaamerad. Meteoor lagunes atmosfääris mitmeks killuks, mis kukkusid Koblenzi linna lähedusse. Mitu majakatust sai kahjustusi, kuid inimvigastustest ei ole teatatud. Vähemalt üks meteoriidikildudest on ka leitud. Tegemist on mõne sentimeetrise läbimõõduga, pealnäha kivise meteoriidiga.






reede, 6. märts 2026

Täielik kuuvarjutus 2026

Teisipäeval (3. märtsil) oli sisuliselt teisel pool Maad vaadeldav täielik kuuvarjutus ehk olukord kus Kuu liikus läbi Maa poolt heidetud (täis)varjust. Selle käigus värvus Kuu iseloomulikult punakaks, mistõttu kannab see rahvasuus nime ka verekuu. Eestist oli seda viimati näha 7. septembril ning järgmine tuleb 2028. aasta viimasel päeval.
All fotovalik teisipäevasest kuuvarjutusest.

Foto: Phil Walter, Austraalia

Foto: Raihan Izzan Yafityan, Indoneesia

Foto: William Godward, Austraalia

Foto: Gayana Gunasekara, Sri Lanka

@elisaeves & @sc_syd

Ed Saternus, Florida

Ajay Talwar, India

William Godward, Austraalia

Foto: Petr Horálek, USA

Yamil A. Montañez Díaz, Puerto Rico (USA)

Ted Aljibe, Filipiinid


teisipäev, 3. märts 2026

Rahvusvahelise kosmosejaama Cupola

Paar nädalat tagasi tähistas 16. sünnipäeva üks parima vaatega tubasid maailmas (ja sellest väljaspool). Selleks on Rahvusvahelise Kosmosejaama pardal asuv vaatlusmoodul nimega Cupola (itaalia keeles kuppel). 1,8 tonnine, suuremas osas ühest monoliitsest alumiiniumitükist välja lõigatud raamiga vaateaken asub Kosmosejaama Tranquility nimelise mooduli küljes. Jõudis see orbiidile kosmosesüstik Endeavouri pardal 2010. aasta 8. veebruaril. Selle projekteeris ja pani kokku Euroopa Kosmoseagentuuri tellimusel Itaalia kosmoseettevõte Thales Alenia Space.

Seitsme akna ning vajadusel mikrometeoroidide ja kosmoseprügi vastaste katetega varustatud Cupolal on mitmeid tähtsaid otstarbeid. Esiteks pakub see astronautidele psühholoogilist lohutust olukordades, kus isoleeritus ja pikkadest tööpäevadest tingitud stress on igapäevane nähtus. Väidetavalt veedavad astronaudid enamuse oma vabast ajast Cupolas Maad vaadates ja pildistades. Praktilistest külgedest pakub see 360 kraadist ülevaadet kosmosejaama lähiümbrusele. Cupola sisemuses leiduva kommunikatsiooni- ja juhtelektroonika abil saab selles asuv vaatleja jälgida ja juhendada kosmosekõnde, põkkumisi ja muid manöövreid ning juhtida 17 meetrist Canadarm2 robotkäppa.

Video autor on Poola päritolu ESA astronaut Sławosz Uznański-Wiśniewski

pühapäev, 1. märts 2026

Astrofotod Tõrva taevast

Meid pikemalt jälginud inimesed teavad, et oleme minevikus pakkunud enda Tõrva aiast tehtud teleskoobifotosid müügiks. Unistused uuest vaatlusteleskoobist on pannud seda tegema taas...

All on näha piiratud valikut 100% Eesti taevast pärit astrofotodest lõuendtrükis. Lõuendite tüüpmõõtmed on 100x70cm. Nende hinnaks koos saatmisega küsime kavalad 99,99 eurot pluss üks sent, kuid kui keegi soovib nende eest rohkem maksta ning omalt poolt meid uuele teleskoobile lähemale nihutada, ei ütle me sellest kindlasti ära. Saadame need teile kulleriga või toimetame Tõrva valla piires ise kohale. Iga lõuendiga tuleb kaasa ka detailne seletus fotol oleva objekti või objektide kohta.



MTÜ Tähetipu kontojääk lubas välja trükkida vaid kümme sellist lõuendit, kuid huvi ja kokkuleppe korras saame neid tellida veel. Meie parimate astrofotode valikuga saab tutvuda siin (peaaegu kõiki neid saab trükkida): https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/
Kasum nende müügist läheb otsejoones MTÜ Tähetipule, kogumaks raha Eesti suurima vaatlusteleskoobi ostuks. Selle abil plaanime Tõrvas ja selle lähistel korraldada senisest tihedamalt avalikke teleskoobivaatlusi, millest osavõtmine on ja jääb alati kõigile huvilistele tasuta kogemuseks.
Huvi korral kirjutage meile facebooki postkasti või e-postil tahetipp@gmail.com

laupäev, 28. veebruar 2026

Artemise missioonide uus ajakava

Eile pidas NASA pressikonverentsi, kus teatati taaskord mitmest olulisest muudatusest Artemise kuuprogrammis. Neist suurimaks on, et eelnevalt plaanitud Artemis III missioon ei vii veel inimesi Kuule maanduma, vaid harjutab esialgu Maa orbiidil Orioni kapsli ja kuumaanduri(te) omavahelist põkkumist. Kuule peaks suunduma Artemis IV 2028. aasta esimeses pooles. See tähendab, et maandumise ajakava jääb esialgu veel paika. Kuigi tundes NASA patoloogilist kommet oma tähtaegu ja eelarveid ületada, ei tasu selles eriti kindel olla. Selle parimaks näiteks on, et märtsi alguses neli astronauti Kuu tagant läbi lennutama pidanud Artemis II missioon on taaskord kuu võrra edasi lükatud. Rakett on stardiplatvormilt minema sõidutatud ja tööd selle kallal väidetavalt käivad.

Peaaegu sada meetrit kõrge SLS rakett ja selle stardiplatvorm liigutati spetsiaalse roomikutega varustatud sõidukiga paar päeva tagasi VAB hoonesse remonti. Allikas:
Daytona Beach News-Journal

Selliste muudatuste põhjuseks on NASA esindajad välja toonud vajadust harjutada Artemise SLS kanderaketi starte tihedamalt kui korra paari aasta jooksul. Lisaks on öeldud, et riskianalüüsid nägid Artemis III ambitsioonikas kuumaandumisega missioonis mitut olulist turvaprobleemi ning mõistlikum oleks asjale läheneda etapiti. Tegelikult sama strateegiat kasutati enam kui poolsada aastat tagasi Apollo missioonide puhul. Kui kõige kuulsamaks Apollo missiooniks sai Apollo 11, mis Kuule esmakordselt ka maandus, toimus enne seda mitu harjutavat missiooni. Näiteks Apollo 8 viis esmakordselt inimesed Kuu orbidiidile. Apollo 9 harjutas Maa orbiidil juhtmooduli ja kuumoodulite omavahelist eraldumist, manööverdamist ja põkkumist. Apollo 10 oli maandumise peaproov, kus täiesti töökorras kuumaandur laskus kuni 14 kilomeetri kõrgusele Kuu pinna kohale, kuid veel seal ei maandunud.

Artemis III ja IV missioonide kuumaandurid peaks valmis ehitama SpaceX või BlueOrigin ning arendustöö nende kallal on veel käib. SpaceX-i jaoks oleneb kõik suuresti Starshipi nimelisest raketist, mis peaks umbes kuu pärast suunduma oma 12. testilennule. Samal ajal on SpaceX-i juht Elon Musk öelnud, et tema ettevõte on sunnitud loobuma kauaräägitud eesmärgist viia inimesed Marsile ning keskenduma esialgu alalise inimkoloonia loomisele Kuule. Sealt õpitud kogemused ja tehnoloogia peaks juba inimliigi suunama Marsile ning tegema meid multiplanetaarseks liigiks.

Selline peaks välja nägema Starshipi baasil ehitatud SpaceX-i kuumaandur, mis saadetakse Kuu orbiidile mehitatud Orioni kapslist eraldi. Allikas: SpaceX

Veidi tagasihoidlikuma välimusega, aga kuulujuttude järgi arendustöös SpaceX-ist ees olev BlueOrigini kuumaandur. Allikas: BlueOrigin

Samal ajal on Hiina Kosmoseagentuur lubanud, et nende mehitatud kuumaandumine peaks aset leidma kõige hiljemalt 2030. aastal. Erinevalt NASA-st kipuvad nemad aga oma asjadega ennetähtaegselt valmis saama. Mõlemad sihivad maandumispaigana Kuu lõunapoolust, kus leidub kõigi eelduste kohaselt veejääd - asendamatut materjali alaliseks mehitatud kuubaasiks ja raketikütuse tootmiseks. Ehk siis toimumas on täitsa ehe ja uus kosmosevõiduajamine Kuule.
Ennetamaks küsimusi stiilis "miks nii keeruline on tagasi Kuule maandunda, kui seda juba poolsada aastat tagasi tehti?", panime alla ühe lihtsa graafiku, millel võrreldakse Apollo ja Artemise missioonide eelarveid. Allikas ja lisainfo: https://www.planetary.org/charts/apollo-vs-artemis-spending