Milline on suurim ja väikseim teadaolev meteoriidikraater Maal?

Planeet Maa suurim kraater või tehniliselt kokkupõrkejälg on Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgi lähistel asuv poolkaare kujuline Vredeforti struktuur. Tegemist on umbes kahe miljardi aasta eest tekkinud kraatrist siiani ainsani alles jäänud pinnavormiga, mida vanuse poolest edestab vaid Lääne-Austraaliast avastatud Yarrabubba kokkupõrkejälg (vanus 2,23 miljardit aastat).

Vredeforti kokkupõrkestruktuur orbiidilt. Ammune kuni 300 kilomeetrine kraater on ammu kadunud. Alles on jäänud vaid kokkupõrke tulemusel kalde alla painutatud pinnasekihid, mida erosioon ei ole suutnud kustutada. Foto keskel olevat poolkaarjat mägismaad kutsutakse Vredeforti kupliks.

Vredeforti kuppel lähemalt vaadates. Tegemist on paigaga, kus peitub kusagil pool planeedi kullavarudest.

Vredeforti kraatri tekitas hinnanguliselt 20-25 kilomeetrise läbimõõduga asteroid, mis liikus Maaga põrkudes 20 kilomeetrit sekundis. See tekitas kokkupõrke käigus kuni 300 kilomeetrise läbimõõduga ja 40 kilomeetrit sügava lohu, mis kiirelt peale tekkimist servadest kokku langes ning allasurutud maakoore poolt keskelt uuesti üles lükati. Kusjuures see niinimetatud maatõus oli niivõrd võimas, et sealsed geoloogilised kihid pöördusid ümbritseva suhtes järsu nurga alla. Kunagine hiidkraater on tänaseks täielikult vee- ja tuuleerosiooni ning muude geoloogiliste protsesside poolt ära kulutatud, jättes alles tugevama maa alt välja jääva 25-30 kilomeetrit laia kivimikihi, mida tuntakse tänapäeval Vredeforti kuplina. Selle nimi on veidi eksitav, kuna sisuliselt on tegemist poolkaare kujulise mägismaaga, mille vahel laiutavad orud ja sellest voolab läbi Vaali jõgi.

Vredeforti kuppel koosneb ümbritsevaga nurga all paiknevatest hiiglaslikest kivimikihtidest, mis tänaseks mägedena maapinnast välja turritavad.

Vredeforti kupli moodustavad mäed demonstreerivad selgelt kokkupõrke käigus segi raputatud ja uuesti kivistunud kivimeid ehk bretšasid.

Vredefort algne kraater, geoloogilised kihid ja sealse maapinna tänapäevane tase (sinise joonega). Kollased kihid sisaldavad suures koguses kulda.

Vredeforti kraatri tekitanud kokkupõrget on vabanenud energia osas raske millegiga võrrelda. Öelda, et plahvatus oli sama tugev kui triljoneid tuumapomme, on mõttetu. Kuid näiteks 66 miljonit aastat tagasi dinosauruste ajatu lõpetanud kokkupõrkest, mis tekitas tänapäevases Kesk-Ameerikas Jukatani poolsaarel asuva Chicxulubi kraatri, oli see mitmeid-mitmeid kordi võimsam. Õnneks oli Maa kaks miljardit aastat tagasi teadaolevalt asustatud vaid ainuraksete poolt, mis on taoliste äkiliste ja kindla peale drastiliste muutuste osas vastupidavamad kui hulkraksed.

Mõnes mõttes sarnaselt Chicxulubi asteroidiga, mis lubas Maad dinosauruste asemel valitsema imetajad, võis Vredeforti asteroid lubada teatud suure ajuga imetajatel jõuda praeguse tehnoloogilise tasemeni. Nimelt on enam kui kolmandik Maalt aegade jooksul kaevandatud kullast pärit just Vredeforti struktuuri lähistelt ning hinnanguliselt pool planeedi kullavarudest on veel seal peidus. Kuld on teatavasti olnud ja on ilmselt ka tulevikus asendamatu metall elektroonikas. Põhjus miks seal leidub nii palju kaevandatavat kulda on otseselt tänu Vredeforti kokkupõrkele, mis murdis sealsed geoloogilised kihid nurga alla ning need mattis. Horisontaalselt paiknedes oleks erosioon sealse kulla lihtsalt tolmuks lihvinud ning veega merre kandnud. Eelmainitud kihtide (Witwatersrand) kalle maa sügavusse on põhjuseks miks sealsed kullakavandused on ka sügavaimad maailmas ulatudes tänaseks rekordiliselt nelja kilomeetri sügavusele.

Maailma väikseima teadaoleva kraatri sünnilugu on veidi hilisem ja tänapäevasem. Avastati see 23. aprilli 2013 Saksamaa Braunschweigi linnas elava Erhard Seemanni poolt, kes leidis hommikul oma ukse eest kivisillutiselt sinna killustunud ja osaliselt pubristunud kivi.

Braunschweigi meteoriit vahetult peale avastamist.

Braunschweigi meteoriit samanimelises riiklikus loodusmuuseumis.

Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli niinimetatud hariliku kondriidiga ehk suhteliselt levinud kivimeteoriidiga. Kokkupõrke hetkel võis see kaaluda kusagil 1,3 kilogrammi ning kukkunud oli see sinna vabalangemisega (250km/h). Kokkupõrget oli kuulnud Seemanni naaber kell 2:10 öösel, kui tugevale vihinale olevat järgenud pauk. Meteoori langemine suudeti ka 160 kilomeetri kaugusel asuvast Vechta linnast veebikaamerale jäädvustada.

Peale kivikildude ettevaatliku kokkukorjamist jäi kokkupõrkest alles umbes 7 sentimeetrit lai ja 3 sentimeetrit sügav kraater, mida võikski nimetada Braunschweigi kraatriks. Teadaolevalt on see väikseim dokumenteeritud meteoriidikraater maailmas. Braunschweigi meteoriit ehk selle suuremad leitud killud on kõigile vaatamiseks väljapanekul Braunschweigi riiklikus loodusmuuseumis.

Kõige väiksemad teadaolevad kraatrid või kokkupõrkejäljed pärinevad aga Kuult Maale toodud kivimitest. Kuna Kuul puudub atmosfäär, siis on Kuu pind, sealsed kivid ja isegi mikroskoopilised liivaterad on miljardite aastate jooksul kaetud igas mõõdus kokkupõrkejälgedega. Näiteks neli aastat tagasi Chang'e 5 missiooni poolt Kuult äratoodud kuupinnase ehk regoliidi hulgast on avastatud suuremate kokkupõrgete käigus moodustunud pisikesi klaaskuulikesi, mis on omakorda kaetud vaid mõni mikron (tuhandik millimeetrit) laiade "kraatritega". Need on tekitanud sisuliselt tolmuterade poolt, mis on liikunud kümneid kilomeetreid sekundis.

Apollo 12 missioonidega Maale toodud 34 kilogrammi kuukivide hulgas avastati üks pisikene oliviinitera, mille pinnal oli selgelt näha 10 mikronit lai mikrometeoriidikraater. Juuksekarva paksus on umbes 60 mikronit.

Mikrometeoriidikraatrid Hiina Change'e 5 poolt Maale toimetatud klaaskuulikeste pinnal. Juuksekarva paksus on umbes 60 mikronit.

Jupiter läbi armukadeda Juno kaamera

Alates 2016. aasta suvest on meie parimaks digitaalseteks silmadeks Jupiteri juures olnud Juno* nime kandev NASA kosmosesond. Tiireldes ümber Jupiteri väljavenitatud orbiidil, sukeldub see umbes iga 53 päeva tgant hiidplaneedi lähistele, möödudes selle igitormilisest pilvkattest vaid mõne tuhande kilomeetri kauguselt. Sellistel kiiretel lähedastel uurimisretkedel on väga hea põhjus - Jupiteri ülivõimas magnetväli tekitab enda lähedal tugevat radioaktiivset kiirgust, millel on ajapikku hävitav mõju isegi Juno varjestatud elektroonikale. Nii saab Juno teha planeedist kiirelt ohtralt lähifotosid ning ülejäänud aja veeta planeedist turvalises kauguses ning sellel ajal kogutud andmeid Maale edastada.

Tänase seisuga on Juno sooritanud Jupiterist juba kokku 75 lähedast möödumist ehk perijoovi. Kuigi Juno ametlik missioon lõppes juba 2018. aastal ning algselt otsustati see tahtlikult hiidplaneedi atmosfääri kukutada, otsustati missiooni pikendada seniks kuni Jupiteri kiirgusvööndid selle elektroonika sõna otseses mõttes ära küpsetab ning kontakt Junoga katkeb. Seni on sond töökorras ja saatmas endiselt Jupiteri ja selle kuude kohta hämmastavat pildimaterjali ja muid väärtuslikke andmeid. Isegi kui Juno lõpuks sureb, ei tähenda see, et meie kohalolu Jupiteri süsteemis lakkab. Nimelt on Jupiteri poole teel juba kaks uut sondi - NASA Euopa Clipper ja ESA JUICE. Nendest, peamiselt Jupiteri kuudele keskenduvatest sondidest kirjutasime eelnevalt:

https://www.astromaania.ee/.../europa-clipper-on-teel...

https://www.astromaania.ee/.../juice-moodus-kuust-ja...

Niinimetatud kodanikuteadlane Gerald Eichstädt otsustas Juno järjekorras 16. perijoovi käigus kogutud 21 fotost kokku miksida video, mis näitab meile, mis tunne oleks Jupiterist mööduda 3500 kilomeetri kauguselt. Võrreldes reaalajaga on video 125 korda kiirendatud. Igaks juhuks siis üle korrates - tegemist ei ole kunstniku nägemusega, vaid reaalsete fotodega, mis on pandud sujuvuse mõttes üksteisega liikuvas ruumis klappima. Näeme me sealt Jupiteri tormist ja mitmevärvilist ülaatmosfääri, kus mõned suuremad tormid on Maa mõõtu. Kaadrid on digitaalselt kontrasti ja värvi suhtes võimendatud, et tormismustrid paremini nähtavad oleksid.

Juno kõikide möödalendude (perijove) käigus kogutud fotod on vabalt nähtavad ja allalaaditavad siit: https://www.missionjuno.swri.edu/mission-perijoves

*sond on nimetatud Rooma mütoloogias peajumal Jupiteri (kreekas Zeus) armukadeda abikaasa Juno järgi (kreekas Hera).

Perseverance marsikulguri teekond Jezero kraatris

Kaart sellest millise teekonna on Marsi Jezero kraatris maha sõitnud NASA viimane marsikulgur Perseverance. Väikeauto suurune kulgur maandus Marsile 2021. aasta oktoobris ning on tänaseks läbinud üle 30 kilomeetri, võtnud 24 pinnaseproovi, ühe atmosfääriproovi ja edastanud Maale kokku 743 405 fotot.

Soovi korral võib kõiki tema fotosid näha siit: https://mars.nasa.gov/mars2020/multimedia/raw-images/

Hele punane noova ja V838 Monocerotis

Nüüdseks enam kui 22 aastat tagasi avastasid astronoomid, et üks kauge Ükssarviku tähtkujus asuv täht on läinud noovaks. Teada-tuntud ja rutiinne sündmus ei olnud esmapilgul midagi märkimisväärset, kuna isegi toona avastati noovasid regulaarselt. Tagasivaadates võib aga väita, et tegemist oli ja on veel siiani ühe selle sajandi huvitavama astronoomise sündmusega.

Noovad tekivad parima praeguse arusaama kohaselt kui kaksiktähesüsteemis koguneb materjal ühelt tähelt teisele valgeks kääbuseks kutsutud tähejäänuki pinnale. Seal, peamiselt vesinikust koosnevas materjalis, käivituvad teatud kriitilise piiri ületamisel termotuumareaktsioonid ning tulemuseks on võimas valgest kääbusest eemale paisuv plahvatus. Maalt näeme me seda otsekui olemasoleva tähe kiiret heledamaks muutumist või tavaliselt eelnevalt nähtamatu tähe "tekkimist" taevasse. Sõna noova tähendabki ladina keeles "uut". Noovad, nagu ka hoopis erineva tekkepõhjusega supernoovad, on reeglina lühiajalised nähtused. Need "uued tähed" hääbuvad loetud kuudega tagasi oma eelneva heleduse juurde, kusjuures selles hääbumises on märgata teatud seaduspärasusi. Osad noovad on korduvad, mis tähendab, et neid põhjustavad mehhanismid algavad peale plahvatust otsast peale. Üks tuntumaid korduvaid noovasid on T Coronae Borealis ehk Blaze Star, mille taassüttimist Põhjakrooni tähtkujus on astronoomid ja astronoomiahuvilised oodanud juba mitu viimast kuud.

Hubble vaatlused V838 Monocerotisest noovale järgnenud aastatel. Tuleks meeles pidada, et fotodel nähtavad kihid mitte ei paisu ise, vaid noova valgus valgustab olemasolevaid ja paigalpüsivaid tolmu- ja gaasistruktuure samm-sammult üha kaugemalt.

Hubble vaatlused V838 Monocerotisest noovale järgnenud aastatel. Tuleks meeles pidada, et fotodel nähtavad kihid mitte ei paisu ise, vaid noova valgus valgustab olemasolevaid ja paigalpüsivaid tolmu- ja gaasistruktuure samm-sammult üha kaugemalt.

2002. aasta jaanuaris Ükssarviku tähtkujus süttinud arvatav noova sai alguses tähtkuju ladinapärase nime ja aastaarvu järgi nimeks lihtsalt Nova Monocerotis 2002. Tänapäeval tuntakse seda aga tähisega V838 Monocerotis (V tähendab muutlikku tähte). Seda põhjusel, et esimese kahe vaatluskuu jooksul tüüpilist noovat meenutav nähtus hakkas peagi tegema veidraid asju. Näiteks selle heledust regulaarselt mõõtes näis, et noova jõudis kuu peale avastamist oma heleduse tippu (mis hetkel oli see üks Linnutee heledamaid tähti) ning hakkas peale seda ootuspäraselt tuhmuma. Märtsi alguses muutus see aga ootamatult taaskord heledamaks ja seda eriti infrapunas ehk soojuskiirguses. Teisisõnu hakkas noova muutuma kiirelt ja tugevalt punakaks. Teine selline koguheleduse tõus ja punanemine leidis aset kuu hiljem aprillis. Peale seda hakkas selle heledus nähtavas lainealas kiirelt langema ning jõudis 2003. aastaks algsele tasemele. Kuid mingil veidral põhjusel oli enne noovat sinisest ehk väga kuumast nii-öelda tavalisest tähest saanud vahepeal punane ülihiidtäht, mille välispiir küündinuks Päikesesüsteemi keskele asetades peaaegu Jupiteri orbiidini. Järgnevate aastate jooksul täht kahanes mõõtmetelt oluliselt, kuid muutus seepärast ka kuumemaks (tuletame meelde termodünaamikat). Tänaseks ületab see Päikese läbimõõtu umbes 500 korda ning kuulub niinimetatud M-tüüpi ülihiidtähtede hulka.

Animatsioon 11 fotost V838 Monocerotisest aastatel 2002 kuni 2006.

Animatsioon valguskaja põhimõttest. Meiesuguste vaatlejate jaoks on valgustatud tähe suunas ja selle taga asuva paraboloidi pind, mistõttu tundub taoline kaja alguses paisuvat valgusest kiiremini.

Peamine küsimus astronoomide jaoks oli ja on tegelikult siiani, et mis sellist energeetilist metamorfoosi ometigi põhjustada võis. Arhiivides sorides leiti, et veidi Ükssarvikus nähtut meenutas 1988. aastal Andromeeda galaktikas registreeritud ebatavaline noova tähisega M31-RV ning 1994. aastal Amburis nähtud V4332 Sagittarii. Kuid V838 Monocerotis oli neist kaugelt kõige efektsem. Peale seda on avastatud veel käputäis sarnaseid endale nüüdseks "heleda punase noova" nime teeninud nähtusi nii Linnuteest, Andromeedast ja isegi Tuuleratta galaktikast (M101 OT2015-1).

Enne kui rääkida võimalikest seletusest, tuleks kirjeldada seniseid teleskoobivaatlusi kõnealusest noovast, kuna need on ühed kaunimad astronoomias. Nimelt tehti V838 Monocerotisest Hubble kosmoseteleskoobi poolt lähiaastatelt arvukalt fotosid. Ja seda heal põhjusel. Nimelt oli meist umbes 20 tuhande valgusaasta kaugusel ja seega ka sama palju aastaid ajas tagasi süttinud noova puhul enneolematult hästi näha nähtust nimega valguskaja ehk võimalust näha praktiliselt reaalajas kuidas noovast lähtuv valgus läbib V838 Monocerotist ümbritsevat tähtedevahelist gaasi ja tolmu. Ehk siis kuigi fotodelt ja nende põhjal kokku pandud animatsioonidest jääb ilmeksimatu mulje nagu paisuks tähe ümber keeruka struktuuriga mull, ei paisu seal otseselt midagi. Tegemist on noovast lähtuva ja sekundis ümmarguselt 300 tuhat kilomeetrit kihutava valgusega, mis levib tolmuses ja gaasises keskkonnas, lubades meil täna peegeldumisele seda samm-sammult näha. Kuna noova heledus püsis mitu kuud, pole tegemist päris valgusimpulssiga, kuivõrd paari valguskuu paksuse kihiga, mis tolmu samas mõõtkavas valgustab. Kui minna täpsemaks, siis meiesuguste vaatlejate jaoks sai valgustatud tähe suunas ja selle taga asuva paraboloidi paisuv pind, mistõttu tundub taoline kaja alguses paisuvat ka valgusest kiiremini (vt. fotode hulgas olevat animatsiooni). Tegemist on illusiooniga, mis ei mõjuta kuidagi valguse kiiruse konstanti või Einsteini relatiivsusteooriat. Sarnaseid valguskajasid on nähtud ka teiste noovade, supernoovade ja muutlike tähtede puhul, kuid mitte kunagi niivõrd selgelt.

Tulles tagasi noova põhjuste juurde, siis nagu vastavastatud ja ebaselgete nähtustega ikka, on heledate punaste noovade seletamiseks (V838 Monocerotise näitel) astronoomide poolt välja käidud mitmeid hüpoteese. Neist ilmselt kõige igavam on, et võib olla see ikkagi oli nii-öelda tavaline noova, aga mingil põhjusel oli see suuteline noova jaoks vajaminevat materjali eritavat tähte plahvatuse käigus muuta. Enamasti aga lükatakse see tagasi väitega, et enne noovat oli kõnealune täht kuum ja noor, mis tähendab, et sellel ei oleks olnud piisavalt aega oma materjali hüpoteetilise valge kääbuse pinnale ladustada.

Veidi huvitavam hüpotees pakub, et tegemist oli tegelikult sureva tähega, mille tuumas süttis korraks heelium. Sellist protsessi nimetatakse tähefüüsikas heeliumisähvatuseks ning see arvatakse olnud juhtunud niinimetatud Sakurai objekti puhul, mille avastas Jaapani hobiastronoom Yukio Sakurai 1996. aastal. Natukene sarnane on hüpotees, et punase noova tekitanud täht oli hoopis hästi massiivne ja kuum ülihiid, mille tuumas võis samuti aset leida heeliumi praktiliselt hetkeline "põlemine" raskemateks elementideks ehk heeliumisähvatus. Mõlemad need hüpoteesid aga eeldavad, et valguskaja poolt valgustatud gaas ja tolm pärineb tegelikult kas vastavalt sureva või siis just väga noore tähe poolt eelnevalt eemale heidetud välimistest kihtidest. Ometigi on astronoomid võrdlemisi veendunud, et tegemist on tähtedevahelise ainega. Lisaks asub V838 Monocerotis praktiliselt Linnutee äärealadel ning selle pöörlemistasandist väljas, kus reeglina ei leidu piisavalt materjali, et niivõrd massiivsed tähed saaksid moodustuda.

V838 Monocerotise suurimad mõõtmed võrreldes Päikesesüsteemiga, kui selle läbimõõt ületas Päikest ligi 1500 korda. Tänaseks on see kolmandiku võrra väiksemaks kahanenud.

Kaks viimast Hubble vaatlust.

Veel ühe võimaliku seletusena on välja käidud, et V838 Monocerotis võis alla neelata ühe oma lähedastest hiidplaneetidest. Sellisel juhul oleks planeedi hõõrdumine tähe temperatuuri tõstnud piisavaks, et alata oleks saanud deuteeriumi (vesiniku raske isotoop) "põlemine" ning sellele järgnev tähe paisumine. Kaks vaadeldud heleduse äkilist tõusu võisid olla veel omakorda kaks allaneelatud planeeti. Sellise hüpoteesi autorid on arvutanud, et Linnutees võiks sarnaseid planeedisöömisi ette tulla umbes kord aasta jooksul.

Kõige juhtivamaks hüpoteesiks on aga, et V838 Monocerotise puhul liitusid kaks üksteise lähedal tiirutavat tähte üheks uueks, massiivsemaks ja seega teistsuguste omadustega täheks. Mudelid näitavad, et kõige tõenäolisemalt oli üks tähtedest umbes 8 Päikese massiga niinimetatud peajada täht ja teine 0,3 Päikese massiga täht, mis ei olnud veel peajadale* jõudnud. Taolist hüpoteesi toetavad ka teiste sarnaste heledate punaste noovade vaatlused.

V838 Monocerotise noova valguskaja on nüüdseks praktiliselt nähtamatuks tuhmunud, kuid kes teab mida sellesarnaste heledate punaste noovade kohta veel lähiaastatel õpitakse. Esialgu ootame aga kõik Põhjakrooni noova süttimist, mis silmale paistab otsekui sellesse kaunisse tähtkujusse ühe heleda "uue" tähe juurde tekkimine, kuid mis maailma parimates teleskoopides võib välja näha hoopis midagi teistsugune. Juhtuda võib see kohe-kohe...

*peajadaks nimetatakse tähefüüsikas tähtede kõige pikemat ja stabiilsemat eluetappi. Näiteks Päikese tekkimiseks kulus umbes 20 miljonit aastat, aga peajadal veedab ta umbes 10 miljardit aastat.

Lunar Orbiter 2 ja sajandi foto

Täna, 58 aastat tagasi startis Florida Canaverali neeme stardiplatvormilt kuusond Lunar Orbiter 2, mille peamiseks eesmärgiks (sarnaselt oma eelkäija ja kolme järglasega) oli kaardistada Kuu ekvaator ja seda ümbritsevad alad. Seda selleks, et sinna saaksid juba paar aastat hiljem maanduda mehitamata Surveyori ja mehitatud Apollo missioonid.

Lunar Orbiter 2 ja selle kaaslaste näol oli tegemist mõnesaja kilogrammiste ja paar meetrit laiade aparaatidega, mis olid muuhulgas varustatud kahe erineva fookuskaugusega (sisuliselt suurendusega) filmikaameraga. Üks neist oli nii-öelda keskmise lahutusega ja teine kõrglahutusega. Kokku suutis LO2 seitsme päeva jooksul jäädvustada üle 800 foto, millest kõik peale viimase kuue, suudeti ka Maale edastada. Kusjuures fotod ilmutati filmist sondi pardal, skänniti ribadena ning saadeti Maale analoogsignaalina.

Üks LO2 foto, mida saab alt näha, nimetati kohe peale selle avaldamist Ameerika väljaannete poolt "sajandi fotoks". Sellel oli näha üht Kuu kaunimat, Koperniku nime kandvat kraatrit, mida Lunar Orbiter 2 jäädvustas asudes ise Kuu pinnast vaid 45 kilomeetri kõrgusel ning sellest 240 kilomeetrit lõunas. Koperniku kraater, mida on Maalt kõige parem vaadata Kuu teise veerandi ajal, on ligi 100 kilomeetrise läbimõõduga ja 4,8 kilomeetrit sügav.

Toonane üks NASA abidirektoritest Oran W. Nicks ütles foto kohta järgmist: "Nähes seda külgvaadet esmakordselt, olin ma lummatud äkilisest mõistmisest - see kraater, mida olen läbi teleskoobi tihti silmitsenud, on tegelik koht tegelike mägede ja orgudega, mis on vormitud kujutlematult võimsate loodusjõude poolt."

Sondi vaade kraatrile ei saanud "sajandi foto" tiitlit kanda kaua, kuna juba vähem kui kolm aastat hiljem astusid Kuu pinnale inimesed, kelle nimesid pole mõtet vist korrata ning kelle/kellest tehtud fotod on leidnud ajaloos kindla koha.

Lunar Orbiter 2 põrkus Kuuga 11. oktoobril 1967 ning jättis endast liblikakujulise jälje, mida pildistas omakorda juba Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) nime kandev NASA sond 2011. aastal. Foto kommentaarides.

Kõik Lunar Orbiteri missioonide fotod on kättesaadavad siit: https://www.lpi.usra.edu/resources/lunarorbiter/

Ilumetsa kraatrid ja Põrguhaud

7000 aastat tagasi sisenes kusagil Läänemere või tänapäevase Põhja-Läti kohal atmosfääri umbes liinibussi mõõtu asteroid. Kihutades läbi õhu mitmeid kilomeetreid sekundis mattus see tulikuuma ja silmipimestavasse plasmapilve, millest jäi taevasse maha kilomeetreid pikk ja sadu meetreid lai kobrutav suitsusammas. Millalgi enne maapinnaga kohtumist lagunes kauge külaline selle sisemuses kerkivate temperatuuride tõttu mitmeks suuremaks tükiks, mis tabasid praegust Võrumaa kanti kõrvulukustava kärgatuse saatel. Pisemat sorti tuumapommiga võrreldava plahvatuse käigus langesid ja süttisid puud kümnete kilomeetrite ulatuses kokkupõrke paigast. Maapinnast välja paiskunud sulaliiv, metall, kivi, tolm ja tuli lendasid ning kõuemürinat meenutav heli kaikus üle hõreldalt asustatud ürgmetsade ja järvede.

Umbes selline võis välja näha ammune kokkupõrge kosmosekiviga, millest tänapäeva on säilinud Ilumetsa meteoriidikraatrite all tuntud pinnavormid. Võru ja Põlva maakondade piiril, Meenikunno raba kõrval asuvaid kraatreid tuntakse vanarahva suus Põrguhaua, Sügavhaua, Tondihaua, Inglihaua ja Kuradihaua nimede all. Sealjuures kindlat meteoriitset päritolu saab väita vaid neist kahe esimese ja suurema puhul. Põrguhaud (fotol) on läbimõõdult ligi 80 meetrit ja 12,5 meetrit sügav. Temast peaaegu kilomeetri kaugusel asuva Sügavhaua mõõtmeteks on vastavalt 50 ja 4,5 meetrit.

Kuigi kohalikele on kraatrid tuntud olnud sajandeid või isegi tuhandeid aastaid, avastati need esmakordselt teadjameeste poolt 1938. aastal. Kohe algasid ka uurimistööd geoloog Artur Luha juhtimisel, mis katkesid peagi alanud II maailmasõjaga. Uuesti asuti neid uurima 1958. aastal geoloog Ago Aaloe poolt. Ulatuslike kaevetööde käigus veenduti, et tegemist on tõepoolest meteoriiditabamusel tekkinud kraatritega ja näiteks Põrguhaua all on kuni 30 meetri sügavuseni Devoni liivakivi plahvatuse mõjul lahtiseks liivaks pihustunud. Esialgsed hinnangud kraatrite vanuse kohta jäid 6000 ja 7500 aasta vahele.

Läbilõige kraatrialusest pinnasest.

1996. aastal leiti akadeemik Anto Raukase eestvedamisel kuue kilomeetri kaugusel asuva Meenukunno rabasetetest pisikesed klaasjad kuulikesed, mis tekivad meteoriiditabamusel vallanduva kuumuse mõjul. Nende sügavuse ja turbasambla radioaktiivse süsiniku analüüsimisel saadi kokkupõrke vanuseks vähemalt 6600 aastat. 2017. aastal kaevati Põrguhaua vallidesse kraavid, mille põhjast umbes meetri sügavuselt leiti pisikesi sõetükikesi, mis tekkisid ilmselt meteoriiditabamusel söestunud puudest. Söe radiosüsinikdateeerimisel saadi Ilumetsa kraatrite senini täpseimaks vanuseks 7170–7000 aastat.

Eesti meteoriidikraatritest rääkides tuleb enamikele kindlasti meelde 110 meetrine Kaali kraater, mis on tõepoolest isegi maailma mõistes muljetavaldav vaatepilt. Peab aga tunnistama, et kesk haudvaikset männimetsa haigutava Ilumetsa Põrguhaua serval on isegi huvitavam ammuse kosmosekivi külaskäiku silme ette manada kui seda Saaremaal turistide sagina keskel. Võime vaid püüda ette kujutada, mida arvasid nii Kaali kui Ilumetsa kokkupõrgetest seda (või õigemini selle tagajärgi) tunnistama juhtunud kiviaegsed inimesed ja kuidas see mõjutas nende müüte, religioone ja uskumusi veel pikki põlvkondi hiljem.

Neperi kraater Kuu serval

Astrofotograaf István Csabai foto Kuu "servas" asuvast Neperi kraatrist. 137 kilomeetrise läbimõõduga ja kaks kilomeetrit sügav kraater on Maalt vaadeldav vaid teatud juhtudel, siis kui Kuu libratsioon* lubab meil sealseid alasid Maalt näha. Neperi kraater asub ühe võrdlemisi pisikeses ja Maalt kehvasti nähtavas "meres" Mare Marginises, mis tähendabki ladina keeles ääremerd.

Lisaks kraatri efektsetele servadele paistab fotol kraatri niinimetatud keskmägi, mis on suuremate Kuu ja Marsi löögikraatrite puhul võrdlemisi levinud pinnavorm. See tekib kui taevakeha koor võimsa kokkupõrke tagajärjel sisuliselt sulab ning vedel pinnas üritab enne tahkumist saavutada gravitatsioonilist tasakaalu. Midagi sarnast on võimalik näha aeglustatud videotest veepiisa kukkumisest vette.

*Kuu libratsioon on kui Kuu näib oma orbiidi jooksul Maalt vaadates ennast justkui pööravat ja keeravat, lubades meil näha selle pinnast kokku 59%.

Pikemalt saab Kuu libreerimise kohta lugeda siit: https://www.astromaania.ee/2019/05/kuidas-kuu-libreerib.html

Astrofotode näitus "Tõrvast Tähtedeni" Saaremaa Kunstistuudios

1. novembril avati Saaremaa Kunstistuudios Kuressaares Tõrva Astronoomiaklubi astrofotode näitus "Tõrvast Tähtedeni". Näitus jääb avatuks 4. detsembrini.

Kui kellelgi on soovi neid lõuendtrükis töid endale või teisele kingituseks soetada, siis võtke meiega ühendust läbi facebooki (Tõrva Astronoomiaklubi) või e-postil tahetipp@gmail.com  

Komeet C/2024 S1 (ATLAS) hävines

Kuu aega tagasi avastati Hawaiil ATLAS vaatlusprogrammi poolt uus niinimetatud Kreutzi päikeseriivajast* komeet tähisega C/2024 S1 (ATLAS). Selle orbiidi mõõdistamised näitasid, et oma kõige lähimas punktis ehk periheelis peab see Päikesest või õigemini Päikesesüsteemi barütsentrist (raskuskeskmest) mööduma vaid 1,2 miljoni kilomeetri kauguselt. Võrdluseks, et Päikese enda raadius on kusagil 700 tuhat kilomeetrit ning alles nädal tagasi veel meie taevas silmaga eristatav olnud komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) möödus oma lähimas punktis 58 miljoni kilomeetri kauguselt Päikesest.

Niivõrd lähedane möödumine, mis tõepoolest pole kaugel riivamisest, pidi aset leidma 28. oktoobril. Prognooside kohaselt oleks komeet pidanud peale seda Päikesest jällegi kaugenedes meie planeedi (lõunapoolkera)taevas küündima tähesuuruseni -6 või -7**. See oleks teinud selle oluliselt heledamaks kui planeet Veenus ehk tegemist oleks olnud Päikese ja Kuu kõrval kõige heledama objektiga meie taevas. Selle kõige lähedus Halloweenile tähendas, et komeet sai otseloomulikult kohe peale avastamist hüüdnimeks Halloweeni komeet.

Astronoomid hoiatasid juba alguses, et inimesed oma ootusi liiga suureks ei puhuks, kuna Kreutzi päikeseriivajad on kurikuulsad oma kombe poolest juba enne periheeli laguneda. Juba paari nädala eest hakkasid saabuma järjest vaatlused, mis näitasid, et komeedi heledus kasvas ja kahanes ootamatult. See tähendas, et jääst ja tolmust komeedi küljest on suure tõenäousega eraldunud mitu suuremat tükki.

Esmaspäeval, vaid kaks tundi enne seda kui kõrvetavas päikeselõõsas kihutav komeet oleks saavutanud periheeli, kinnitasid SOHO vaatlused, et komeet on lõplikult lagunenud ning "kustunud". Ju siis ei pidanud see Päikese kuumusele, valgusrõhule ja loodejõududele lihtsalt vastu ning killustus. Väikesed killud aurustusid peale seda otsekui kuumale pliidirauale visatud lumi. Kahju. Kuigi meie laiuskraadilt oleks olnud seda nagunii üsna kehv vaadelda, oleks see vähemalt lõunamaade rahvale pakkunud vaatepilti, mida pole nähtud kaua.

Üleval aegvõte NASA ja Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) koostöös valminud kosmoseobservatooriumilt SOHO (Solar and Heliospheric Observatory), mis vaatleb pidevalt Päikese vahetut ümbrust. Kõnealust komeeti on näha sellele lähenemas alt servast.

*Kreutzi päikeseriivajad on komeetide perekond, mis avastati 1888. aastal Saksa astronoom Heinrich Kreutzi poolt. Tegemist on tõenäoliselt sajandite või isegi tuhandete aastate eest Päikese lähistel lagunenud suure komeedi tükkidega, millel on kõigil sarnane orbiit. Üks viimase aja heledamaid Kreutzi päikeseriivajaid oli komeet Ikeya–Seki, mida oli Maalt erakordselt heledana näha 1965. aastal. Hilisem, kuid samuti väga hele sama perekonna komeet oli C/2011 W3 (Lovejoy), mida nägi lõunapoolkeralt 2011. aastal.

**Suurim näiv heledus ehk magnituud (mag) ehk tähesuurus on logaritmine skaala taevas paistva taevakeha näiva suuruse/heleduse määramiseks. Ebaintuitiivselt käib see tagurpidi, mis tähendab, et mida väiksem arv seda heledam. Näiteks Päike on selle järgi -26, täiskuu -12,9, Veenus -4,14, Jupiter -2,2, Siirius -1,47, Vega +0,03, Andromeeda galaktika +3,44, Uraan +6,03. Sealt edasi üle +6,5 muutub objekt nii nõrgaks, et keskmine inimene ei suuda seda enam silmaga eristada.

Udukogu ja loomise sambad meie naabergalaktikas

Kõik on ilmselt näinud Hubble kuulsalt Loomise sammaste fotot, kus meist umbes 7000 valgusaasta kaugusel asuva Kotka udukogu südames kõrguvad valgusaastaid pikad tolmu- ja gaasisambad. Värskel James Webbi kosmoseteleskoobi fotol on näha aga udukogu N90, mis ei asu mitte Linnutees, vaid meist umbes 200 000 valgusaasta kaugusel paikneva Väikese Magalhãesi Pilve nime kandva kääbusgalaktika äärealadel.

All on udukogust kaks fotot. Neist teine on tehtud Hubble kosmoseteleskoobiga, mis vaatleb universumit nähtavas valguses ning on selles vallas isegi peale 34 aastat üks inimkonna parimaid optilisi teleskoope. Esimene foto on tehtud James Webbi teleskoobiga, mis näeb universumit peamiselt infrapuna- ehk soojuskiirguses. Tänu sellele paljastab see udukogus selliseid detaile, mida nähtavas valguses lihtsalt ei näe (tolm blokeerib nähtava valguse lainepikkusi rohkem kui pikemat infrapunakiirgust). Näiteks kui Hubble puhul on udukogu servadest väljapool näha vaid kümneid kaugeid galaktikaid, siis Webbi puhul on neist näha sadu ja tuhandeid. Kuigi need erivärvilised kettad ja udused pallid näivad asuvat kohe udukogu kõrval, asuvad nad sellest kümneid tuhandeid kordi kaugemal sadade miljonite valgusaastate kaugusel.

James Webbi vaade NGC 602 udukogule. Täissuuruses: https://cdn.esawebb.org/archives/images/large/weic2425c.jpg

Hubble vaade NGC 602 udukogule. Täissuuruses: https://cdn.esawebb.org/archives/images/large/weic2425b.jpg

Nagu Kotka udu puhul on selle ligi 200 valgusaastat laia udukogu servad täis sarnaseid valgusaastaid pikki sambaid, mis on oma kuju saanud tänu udukogu südames säravale täheparve NGC 602. Nimelt koosneb parv väga massiivsetest ja kuumadest tähtedest, mille kumulatiivne kiirgus ja tähetuul (suurel kiirusel liikuvad laetud osakesed) kipub kergematest osakesest sambaid miljonite aastate jooksul erodeerima. Sammastes endis tekivad aga omakorda uued tähed, olles algselt mässitud tolmustesse kookonitesse, kuid lastes küpsedes oma valgusel sellest välja murda.

Hubble kosmoseteleskoobi 1995. aasta foto kuulsatest "Loomise sammastest" Kotka udukogu keskel. Sambad on valgusaastaid pikad ning varjavad endas veel tekkivaid tähti. Tõenäoliselt väga sarnaste hiidstruktuuridega on ääristatud ka NGC 602 udukogu.