teisipäev, 17. november 2026

Voyager 1 jõuab Maast 24 valgustunni kaugusele

Autor: Üllar Kivila

Homme, 18. novembril Eesti aja järgi kell 12:16 ületab kosmosesond Voyager 1– kõige kaugem tehisobjekt kosmoses – märgilise piiri, jõudes Maast 24 valgustunni, ehk ühe valguspäeva kaugusele. Muudes ühikutes väljendades on see kaugus 26 miljardit kilomeetrit või 173 astronoomilist ühikut (Maa ja Päikese vahekaugust). Meie Päikesesüsteemile lähima tähe, ehk Proxima Centauri kaugusest moodustab see aga vaid 1/1500 ehk 0,06% (Voyager 1 ei lenda niiehknaa selle suunas.)

Illustratsioon kahest Voyagerist ning kõigist planeetidest, millest need lähedasi möödalende tegid. Iga planeedi juures on kujutatud ka üks selle kaaslastest - Jupiteril Io, Saturnil Titan, Uraanil Miranda ning Neptuunil Triton.

Voyageride lennutrajektoor läbi Päikesesüsteemi ning kohtumised planeetidega.

Voyager 1 ja selle paariline Voyager 2 startisid 1977. aastal ning külastasid järgneva 12 aasta jooksul kõiki nelja Päikesesüsteemi gaasiplaneeti ja mitmeid nende kaaslaseid. Voyager 1 külastas Jupiteri (1979) ning Saturni ja selle suurimat kaaslast Titaani (1980). Voyager 2 külastas Jupiteri (1979), Saturni (1981), Uraani (1986) ning Neptuuni ja selle suurimat kuud Tritonit (1989). Voyagerid kasutasid ära nelja välisplaneedi soodsat asendit – igast planeedist möödalendu oli võimalik kasutada sondi sihtimiseks ja kiirendamiseks järgmise planeedi poole. Selline võrdlemisi unikaalne planeetide paigutus kordub iga 175 aasta järel ning kosmoseajastu algusaegade õnneks oli üks selliseid juhuseid just 1970ndate lõpus.
Peale kahe Voyageri on Päikesesüsteemist lahkuval trajektooril, st ületanud Päikesesüsteemi paokiiruse, veel kolm kosmosesondi. Pioneer 10 ja 11 startisid enne Voyagere ning olid mitmes mõttes nende katseeksemplarid ning uuemal ajal on selle seltskonnaga liitunud Pluuto juurde läkitatud New Horizons. Veel detailsemaks minnes on Päikesesüsteemist lahkuval trajektooril ka need sondid teele läkitanud kanderakettide viimased astmed, kuid et nende pardal raadiosaatjaid polnud, siis nende täpsed asukohad on teadmata.

Kõigi viie Päikesesüsteemist lahkuva sondi asukohad ja info tänasel päeval heavens-above.com lehe vahendusel. Tasub märkida, et selle lehe arvutuste järgi näib Voyager 1 ühe valguspäeva piiri juba napilt ületanud olevat, kuigi tegelikult seda postitamise hetkel veel teinud ei ole.

Voyager 1 kauguse graafik Maast ja Päikesest. Tasub tähele panna kauguse Maast perioodilist muutust, mis on tingitud Maa enda orbiidist ümber Päikese. Üsna napilt jääb juhtumata olukord, et Voyager 1 2027. aasta esimesel poolel veidiks ajaks ühe valguspäeva piirist "tagasi tuleks". Voyager 1 kaugus Päikesest ületab ühe valguspäeva piiri 2027. aasta veebruari alguses.

Peale ligi 50 aastat kosmoses on mõlemad Voyagerid veel töökorras ning edastavad Maale infot tähtedevahelise keskkonna kiirgustaseme ja ümbritseva magnetvälja kohta. Enamik muid instrumente, sealhulgas kaamerad, on tänaseks välja lülitatud, et säästa sondide järjest vähenevat allesjäänud elektrit. Mõlemad sondid saavad energiat nn tuumapatareidest – algselt umbes 4,5 kg plutoonium-238, mille radioaktiivne lagunemine toodab soojust, mis muudetakse termopaaridega elektriks. Radioaktiivse aine kogus aga väheneb ajas ning töötamisega kuluvad ka termopaarid ning ei ole täpselt teada, millal Voyageridega side lõplikult katkub, kuid tõenäoliselt juhtub see millalgi 2030ndatel.

pühapäev, 15. november 2026

Planeetide poolkuu

Autor: Üllar Kivila

Järgmise kahe nädala jooksul saab taaskord vaadelda nn planeetide paraadi, ehk üheainsa öö jooksul on taevas nähtavad kõik Päikesesüsteemi planeedid. Kui Veenus ja kaugemad planeedid on taevas juba mõnda aega kohal olnud ning jäävad vaadeldavaks ka hiljem, siis kitsa ühise ajaakna põhjuseks on kiiresti ümber Päikese lippav Merkuur, mille sobiv vaatlusaken on tavaliselt umbes nädala-kahe pikkune.

Fotokollaaž Tõrva Astronoomiaklubi teleskoobiga pildistatud Päikesesüsteemi planeetidest ja Kuust. Taevakehade suhteline suurus on vastavuses sellega, kui suurena need Maa taevas näivad - planeetide suurused, välimus ja valgustatus mõistagi muutuvad, olenevalt ajast ja planeetide asukohast Päikesesüsteemis, aga üldjoontes sarnased paistavad nad ka praegu.

Hommikutaevas tuleva kahe nädala jooksul kella 7 paiku hommikul. Marsi ja Jupiteri lähikohtumine ehk ühendus toimub 16. novembri varahommikul kella 4 ajal, mil need on teineteisest vaid 1,2° kaugusel. Merkuuri suurim eemaldumine Päikesest leiab aset 21. novembri hommikul - siis on selle planeedi nägemiseks parim aeg, kuid Merkuur on nähtav ka umbes nädal enne ja pärast seda kuupäeva. Merkuuri võib olla koidukumas raske märgata - binokkel võib abiks olla - ning tarvis on vaba horisonti.
Seekordne paraad soosib hommikuinimesi - heledad ja palja silmaga kergesti nähtavad Veenus, Marss ja Jupiter asuvad just seal ning nende parim vaatlusaeg on enne koitu. Heledatest planeetidest asub üksikuna õhtupoolses taevas vaid Saturn, mis hommikuks on juba loojunud. Ka Kuu liitub järgmise nädala jooksul selle paraadiga, kui keegi peaks veel au sees hoidma antiikaja määratlust sõna "planeet" tähenduse kohta.
Vaata täpsemat infot erinevate planeetide vaatlussuundade ja kellaaegade kohta taevajoonistelt. Sealt leiab ka ühe põneva väljakutse visuaalsetele taevavaatlejatele.

Õhtutaevas umbes kella 20 paiku. Kuu kasvab iga päevaga suuremaks ning liigub ida suunas. Esimene veerand on 17. novembril ja täiskuu 24. novembril. Neptuuni nägemiseks on vaja suuremat binoklit või teleskoopi, ka Uraan on palja silmaga väga raskesti nähtav, kuid mitte päris võimatu - vaata lähemalt järgmist joonist.

Uraan on parasjagu Maaga vastasseisu lähedal - täpne vastasseis on 26. novembril ning selle heledus on 5,6 tähesuuruse kandis. See on piisavalt hele, et olla palja silmaga nähtav, kui on käepärast terav nägemine ja valgusreostuse vaba taevas.

Sellegipoolest paistab Uraan üsna vaevumärgatava tähena, kuid planeedi asukoht taevas teeb selle tuvastamist lihtsamaks. Uraan asub enam-vähem täpselt tuntud Plejaadide (Taeva Sõela) ning Sõnni tähtkuju põhiosa moodustava Hüaadide täheparve heledaima tähe Aldebarani vahel. Parim vaatlusaeg on kesköö ja kella 1 vahel, mil see taevaosa on kõige kõrgemal. Kui asute pimeda taeva all, võtke seesama pilt või mõni muu tähekaart ette ning proovige Uraani silmaga märgata. Kui õnnestub, olete ühed väga vähestest inimestest, kes seda kauget planeeti teadlikult palja silmaga vaadelnud on. Kui ei õnnestu, siis proovige binokli või teleskoobi abil - ka neid on Plejaadide ja Sõnni abil lihtsam Uraanile suunata.


Starship maandus tagasi

Starship maandus pärast orbitaallendu edukalt. Täna avatakse SpaceX kontorites ja töökodades ilmselt väga palju šampusepudeleid. Siia polegi ilmselt palju juurde lisada kui õnnesoovidega ühineda. Loodame järgmiseid edukaid lende!




laupäev, 14. november 2026

Starship kulgeb orbiidil

Autor: Üllar Kivila

Täna varahommikul Eesti aja järgi kell 0:47 startis SpaceX Starship oma 15. katselennule. Start kulges võrdlemisi sündmusvaeselt ja plaanipäraselt ning kosmoselaev jõudis edukalt orbiidile. Küll aga otsustati vahetult enne maandumist juhtida raketi esimene aste maandumisplatsi asemel siiski merele. Selle otsuse täpset põhjust pole meie teada veel avaldatud, kuid nähtavasti ei olnud edukas maandumine mingil põhjusel päris kindel ning maandumisplatsi kahjustamist sel missioonil lubada ei saanud - sinna peaks umbes 20 tunni pärast maanduma ka kosmoselaev ise.
Ülemine aste on praeguse seisuga jätkuvalt Maa orbiidil ning plaanitud 26 Starlinki satelliiti on orbiidile toimetatud. Kui kõik läheb plaanipäraselt, teeb see planeedi ümber kokku 15 tiiru ning maandumiskatse on plaanis Eesti aja järgi täna hilisõhtul kell 23:17.
Jääme huviga ootama.

Starshipi 15. katselennu start.

Esimese astme eraldumine kosmoselaevast umbes 2,5 minutit pärast starti.

Esimese astme teekond lõppes paraku ka sel korral merel.

Kaader Starshipist viiendal orbiidil Maa ümber Punase mere kohal umbes 7 tundi pärast starti.


reede, 13. november 2026

Starship valmistub 15. katselennuks

Autor: Üllar Kivila

Täna öösel, Eesti aja järgi 14.11 kell 0:45 kuni kell 2:00 avaneb SpaceX Starshipi 15. katselennu stardiaken. Kui kõik läheb plaanipäraselt, peaks sellest saama esimene lend, kus kõik kosmoselaeva osad maanduvad kontrollitult tagasi stardipaika. Lennu üldplaan on sarnane eelmise, 14. katselennuga, mille käigus jõudis Starship esmakordselt Maa orbiidile, kuid ei toimunud naasmist stardipaika.
Plaanis on orbiidile toimetada 26 Starlinki satelliiti, veeta orbiidil umbes 21 tundi ning maanduda seejärel stardipaigas Texases. Paar selle lennu suuremat väljakutsetest:
  • Starshipi 1 aste (Superheavy) peaks vahetult pärast starti stardipaigale naasma. Seda on varem kahel korral saavutatud, kuid on olnud ka ebaõnnestumisi. Pärast maandumist tuleb see maandumisplatvorm ~20 tunni jooksul vabastada, et ka ülemine aste sinna maanduda saaks. Superheavy ebaõnnestumine võib muuta maandumisplatsi ülemise astme jaoks kasutamatuks.
  • Starshipi ülemise astme lähenemine maandumispaigale toimub läänesuunast üle asutatud piirkondade Mehhikos. Atmosfääri sisenemise käigus on rikete või juhitavuse kaotuse korral mitmeid varuvariante kas varakult Vaiksesse Ookeani maanduda või maandumispaigast üle lennata ning Mehhiko lahte sihtida.
Põnev vaatamine on ilmselt igal juhul garanteeritud.

Meenutus 14. katselennu stardist.

Meenutus 14. katselennult - vaade orbiidilt.

15. katselennu Starhip tõstetakse stardiplatvormile.


Gravitatsiooniläätsed ja Einsteini rõngad

Autor: Üllar Kivila
Sellel Euclidi kosmoseteleskoobi fotokollažil on valik 48 erinevast galaktilisest gravitatsiooniläätsest – olukorrast, kus kaks galaktikat on meie vaatepunktist juhtumisi täpselt ühel joonel. Et galaktikaid on vaadeldavas universumis väga palju, hinnanguliselt sadu miljardeid kuni triljoneid, pole ka kuigi üllatav, et selliseid joonduseidki üksjagu leidub. Praeguseks on neid teada mitusada.

2023. aastal kosmosesse lennutatud Euroopa Kosmoseagentuuri Euclidi kosmoseteleskoobi põhimissioon on kaugete galaktikate kaardistamine ning nende kaudu Universumi suuremastaabilise struktuuri uurimine.

Et galaktikad on valdavas osas läbipaistvad, st tähed ja tolm, millest need koosnevad, moodustavad ruumala mõttes vaid üsna väikese osa kogu galaktikast ning enamik galaktikast on lihtsalt tühi ruum, ei blokeeri üks galaktika enamasti kaugemal asuva valgust. Küll aga mõjutab kaugema galaktika valgust esiplaanil oleva galaktika mass. Gravitatsioon avaldub aegruumi kõverdumisena ning suure massiga galaktikat läbiv või sellest lähedalt mööduva valguse teekond saab kõverdatud. Tulemuseks on, et vaatame kaugemat galaktikat justkui läbi läätse ning selle kuju saab moonutatud – tihti kaareks või väga täpse joonduse puhul isegi täielikuks rõngaks.
Sellised läätsed on astronoomidele mitmes mõttes kasulikud. Lääts võimendab taustal oleva galaktika valgust, võimaldades vaadelda objekte, mis muidu ei oleks nähtavad. Kõige kaugemad üksikud tähed, mida seni oleme suutnud tuvastada, asuvad just mõne gravitatsiooniläätse poolt tugevalt võimendatud galaktikates. Peale selle võimaldavad gravitatsiooniläätsed hea õnne korral mõningaid astronoomilisi sündmusi korduvalt vaadelda. Läätse eri osade kaudu meieni jõudev valgus läbib erineva teepikkuse, mistõttu kulub selleks ka erinev aeg. Sedasi on korduvalt vaadeldud mitmeid kaugete galaktikate supernoovasid ning saame isegi ennustada, millal mõni ühes läätse osas nähtud supernoova kujutis uuesti teises läätse osas nähtavale ilmub. Need ajavahed on enamasti kuude või aastate, harvem aastakümnete suurusjärgus.

Skemaatiline joonis galaktilise gravitatsiooniläätse tekkest.
Gravitatsiooniläätsed võimaldavad lähemalt uurida ka esiplaanil asuvat galaktikat – läätse kuju ja tugevus on otseses seoses seda tekitava galaktika massi jaotuse ja massi koguhulgaga. Senised mõõtmised viitavad, et praktiliselt kõigi galaktikate mass on tunduvalt suurem kui ainult nähtava ainega põhjendada saab. See annab sõltumatu kinnituse nn tumeaine olemasolule (mille parem nimetus oleks tegelikult nähtamatu aine), mis avastati algselt hoopis galaktikate pöörlemist ja liikumist uurides, kuid mille täpsemast olemusest meil seni erilist aimu ei ole.

Novembri meteoorid

Autor: Üllar Kivila

USA kirdeosas ja Kanadas nähti 11. oktoobri õhtul heledat aeglaselt liikuvat meteoori, mis on üsna iseloomulik praegu aktiivsele tauriidide meteoorivoolule. See vool koosneb kahest komponendist: põhja- ja lõuna-tauriidid, millest esimese selleaastane maksimum leiabki aset lähiöödel.
Mõne päeva pärast (16.-17. novembril) saabub ka selleaastane leoniidide meteoorivoolu maksimum, mis on aastate lõikes väga varieeruva intensiivsusega. See vool on andnud väga kontsentreeritud ja tihedaid meteoorisadusid, nn meteooritorme, viimati 1999.-2002. aastatel, kuid käesoleval aastal kuigi tihedat sadu oodata ei ole. Mõistagi võib loodus meid alati üllatada... aga oleks vaid Eestimaal novembris rohkem selget ilma.






neljapäev, 12. november 2026

Kaaluta kassid

Autor: Üllar Kivila
Kaks videot kassidest kaaluta olekus paraboollennul, esimene pärineb USA õhujõududelt 1947. aastast, teine NSVList 1969. aastal. Kasse kasutati kaaluta oleku mõju uurimisel katsejänestena, uurimaks kuidas loomad end raskusjõu mõju puudumisel ruumis orienteerida ja liigutada suudavad. Kasse eristab inimestest olulise lisajäseme, ehk saba olemasolu, mida liigutades ja keerutades on neil inimestest oluliselt suurem võime oma keha asendit kontrollida.






teisipäev, 10. november 2026

MTG-I2 esimesed vaatlused

Autor: Üllar Kivila

20. oktoobril jäädvustas esimesed fotod Maast EUMETSATi uusim geostatsionaarne ilmastikusatelliit MTG-I2 või Meteosat 14. Tegemist on Meteosati 3. põlvkonna (MTG) kolmanda satelliidiga ning koostöös oma kahe vanema vennaga MTG-I2 (Meteosat 12) ja MTG-S1 (Meteosat 13) pakuvad need senisest märgatavalt parema ajalise ja ruumilise lahutusvõimega infot Euroopat mõjutava ilma kohta.

MTG-I2 (Meteosat 14) esimene täielik vaade Maale, jäädvustatud 20. oktoobril Eesti aja järgi kell 13:45.

Väljalõige Kesk- ja Ida-Euroopast eelmise pildi pealt. Täissuuruses pilt on 124 megapiksline (küljepikkus 11 000 px) ning seda saab vaadata siit: https://www.eumetsat.int/media/53759

Kunstniku kujutis kolmest MTG ehk Meteosat Third Generation satelliidist. MTG-I1 (Meteosat 12) ja MTG-S1 (Meteosat 13) paiknevad geostatsionaarsel orbiidil põhimeridiaani kohal, uusim MTG-I2 (Meteosat 14) paikneb 9,5° idapikkuse kohal.


esmaspäev, 9. november 2026

ISSi uued päikesepaneelid

Autor: Üllar Kivila

5. novembril paigaldasid astronaudid Anil Menon ja Joshua Kutryk viimase ehk kaheksanda Rahvusvahelise kosmosejaama lisa-päikesepaneelidest nimega iROSA ehk ISS Roll-Out Solar Array. Kaheksa uut paneeli annavad jaamale kokku kuni 160 kW jagu lisaenergiat, mis umbkaudu kahekordistab selle senise elektritootmisvõimsuse.

Kokkurullitud iROSA paneelid saabusid kosmosejaama SpaceX Dragoni ahtris asuvas lastiruumis.

Joonis uute paneelide paigutusest ISSil. Hoolimata sellest, et need varjavad osaliselt seniseid paneele, on nende tootmisvõimsus piisav, et summaarset elektritootmist umbes kahekordistada. Esimesed uued paneelid jõudsid kosmosesse 2021. aasta juunis ning viimased startisid 2026. aasta oktoobris.

Uued paneelid on hea näide tehnika arengust - need on sama nimivõimsuse juures märgatavalt väiksemad ning erinevalt senistest jäiga konstruktsiooniga paneelidest avanevad need end lahti rullides, mis tegi nende orbiidile toimetamise lihtsamaks. Suurte kosmosesüstikute asemel saabusid need SpaceX Dragon kosmoselaeva lastiruumis.