Sõrmuse planetaarudu (M57) ja raudioonidest pilv

Veel üks huvitav uudis seoses tuntud planetaaruduga meie taevas. Seekord on Lüüra tähtkujus asuvast Sõrmuse udust (M57) tuvastatud suur pikliku kujuga rauaioonide pilv, mille päritolule pole hetkel ühtegi head seletust. Avastus tehti La Palma saarel asuva 4,2 meetrise William Herscheli teleskoobi ja selle küljes tööd alustanud uhiuue WEAVE nimelise spektrograafiga.

William Herscheli teleskoobi ja selle WEAVE instrumendiga vaadeldud Sõrmuse planetaarudu (M57). Punasega on tähistatud rauaioonide asukoht. Iga kuusnurkne piksel on sisuliselt ühest sellest punktist jäädvustatud spekter. Kollased, sinised ja rohelised värvid tähistavad kolme eri tüüpi hapniku ioone. Allikas: Roger Wesson et al. / MNRAS

Sõrmuse planetaarudu on üks meie taeva heledamaid. Eriti hea aeg selle vaatlemiseks Eestist on hilissuvi ja varasügis, sest asub see sellel ajal peaaegu pea kohale tõusvas Lüüra tähtkujus. Nagu nimest järeldada võib, siis teleskoobis paistab see otsekui pisikene seest tühi rõngas. Nagu teiste planetaarududega on ka umbes 2,6 valgusaastat lai Sõrmus tekkinud päikesesarnase tähe surmal, kui selle välimised hõredad gaasikihid on tähest eemale paiskunud. Udu keskele jääb taanduvat gaasi ja tolmu seestpoolt ergastama tulikuum ja ülitihe umbes Maa mõõtu tähetuum.

Sõrmuse planetaarudu James Webbi kosmoseteleskoobis. Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/.../Webb_captures_detailed...

Tänu oma heledusele on meist umbes 2500 valgusaasta kaugusel asuvat Sõrmust tuntud ja uuritud juba ligemale 250 aastat (avastaja Charles Messier, 1779). Kuid näib, et isegi suhteliselt tuttavates objektidel on veel saladusi peidus. Kuigi hetkel puudub rauapilvele seletus, on väga ettevaatlikult oletatud, et võib olla siis kui ammune täht vanaduspõlves punaseks hiiuks paisus, aurustas see enda ümber tiirlenud kivise planeedi või planeedid - nii nagu see juhtub nelja-viie miljardi aaasta pärast Merkuuri, Veenuse ja võib-olla ka Maaga. Vaadeldud raupilve tekitamiseks lähekski vaja umbes maa-mõõtu planeeti (ja selle raudtuuma). Hetkel puudub aga teooria, et kuidas aurustatud planeet saaks vaadeldud kujuga ja kusagil kolmandik valgusaastat pika pilve moodustada.

Kindlasti vaadeldakse tulevikus William Herscheli ja WEAVE instrumendiga ka teisi lähedasi planetaarudusid. Võib olla saab siis asi selgemaks.

Heeliksi planetaarudu (NGC 7293)

Üks meile lähim, heledam ja kaunim planetaarudu on umbes 650 valgusaasta kaugusel asuv Heeliksi udu (NGC 7293) Veevalajas. Eesti laiuskraadidelt see sügiseses taevas paraku kümnekonnast kraadist palju kõrgemale ei tõuse, mis teeb selle vaatlemise ja pildistamise pikki segavat atmosfääri keeruliseks. Kosmoseteleskoopidel õnneks sellist muret pole.

Heeliksi planetaarudu Hubble kosmoseteleskoobis.

Heeliksit on pildistatud lugematutel kordadel nii professionaalide kui harrastajate poolt. Neilt piltidel paistab see nähtavas valguses välja otsekui värviline kosmiline silm (mõned kutsuvad seda ka Jumala silmaks). Pikas säriajas ja tolmu läbivas infrapunas jäädvustatud fotodel tuleb selle puhul esile esmapilgust palju keerukam struktuur. Eriti suurt huvi astronoomidele pakuvad selle keskosades asuvad kümned tuhanded hiiglaslikke komeete meenutavad "sõlmed". Just neid on infrapunas ja enneolematus lahutuses (vt linki foto juures) värskelt pildistanud kosmoseteleskoop James Webb.

Soovitame väga sama foto vaadata täislahutuses siit: https://assets.science.nasa.gov/.../STScI...

Vasakul VISTA teleskoobi infrapunafoto Heeliksist. Paremal James Webbi kosmoseteleskoobi vaade.

Siinkohal tuleks seletada, et planetaarududel ei ole vaatamata nimele mingit seost planeetidega (esimestes teleskoopides olla need neid veidi meenutanud). Tegemist on päikesesarnase tähe surmale järgnenud vaatepildiga, kus selle välimised gaasikihid on tähest perioodiliste lainetena eemale heidetud ning moodustunud on kaunis erivärviline udukogu, mida paljastunud tähetuum (valge kääbus) seest ergastab. Taoline udukogu püsib vaadeldavana vaid mõned tuhanded aastad, kuid sellele vaatamata on taolisi udusid ainuüksi meie Linnuteest teada tuhandeid. Üks erinäolisem kui teine. Antud juhul on Heeliksi "sõlmed" tõenäoliselt tähe poolt varasemas etapis eemale heidetud tihedamad tolmupilved, millele oluliselt kiiremini liikuv gaas on hiljem järele jõudnud ning neist läbi voolanud. See on nende taha venitanud pikad "sabad".

Võib olla kõige rabavam osa Webbi fotol nähtu juures on, et kõik "sõlmed" on mõõtmetelt võrreldavad Päikesesüsteemi läbimõõduga. Heeliksi enda läbimõõt on kusagil 2,5-3 valgusaastat.

Marsi nägu, Marsi püramiidid ja Marsi karu

Marsil on umbes poolesaja-aastase lähiuurimise jooksul nähtud nii mõndagi vandenõuteoreetilist. 1976. aastal Viking 1 orbiiteri poolt tehtud fotod Cydonia nimelisest piirkonnast jäädvustasid kuulsa Marsi näo, mis osutus hilisemate ja oluliselt paremate fotode põhjal lihtlabaseks mäeks, mille valguse ja varjude mäng meile tuttavaks näoks maalis*. See ei takistanud väga sarnase teemaga 2000. aasta filmi peakirjaga Mission to Mars, mille lõpus paljastub "marsi näost" tulnukate artefakt. Kõrvalepõikeks, et nimetatud film on teaduslikkus mõttes absurdne ja seda ei tasu vaadata.

Väidetavast näost veidi eemal näitasid Mariner 9 fotod kolme püramiidi, mida hakati otseloomulikult võrdlema nende meie planeedi kõige kuulsamate püramiididega. Nii nagu siiani veel osad on veendunud, et inimesed ei suutnud omal ajal kive üksteise otsa laduda ning selleks vajalik abi pidi tulema tulnukatelt, pakuti ka "Marsi püramiidide" seletuseks tulnuklikke jõude. Taaskord näitasid kõrgema lahutusega fotod, et tegemist on ilmselt miljonite aastate pikkuse tuuleerosiooni poolt kujundatud mägedega, mis parematel fotodel päris nii korrapärased ei olnudki. Tänapäevaste marsikulgurite poolt Marsi kivikõrbeväljadel jäädvustatud ja sisuliselt reaalajas avaldatud arvukatelt fotodelt nähtud tulnukaid, putukaid, maju, varemeid ja seeni pole mõtet isegi mainida. Mõni selline uus "avastus" läheb teatud ringkondades moodi iga paari nädala tagant, et siis jälle mõne nädala pärast hääbuda. Iseenesest ju tore, et inimesed ikka kulgurite fotosid vaatavad ja uurivad. Mida rohkem silmi, seda parem.

Üks kuulus Marsi "püramiid" läbi Mars Global Surveyor (MGS) sondi silmade. Tegemist on ilmselgelt mäega.

Marsi nägu Cydonia nimelises piirkonnas Marsil. Vasakul 1976. aasta foto Viking 1 sondi poolt. Paremal Mars Global Surveyor (MGS) sondi foto aastast 2001. Valgustingimused olid erinevad ning illusioon kaob.

Näiteid nimetatud Marsi näost, püramiididest ja muudest vastuvaidlematult headest tõenditest tulnukate kätetööst näeb kommentaarides...

All on aga näha Marsi ümber tiirleva ja selle pinda kõrglahutuses pildistava Mars Reconnaissance Orbiteri (MRO) fotot aastast 2022. Pole kahtlustki, et tegemist on Marsi karuga. Ümar nägu, silmad, koon ja suu**. Kas tõesti on tegemist tulnukate iroonilise naljaga meie kujul?

Marsi karu piirjooned näivad koosnevat väga ammusest meteoriidikraatrist, mis on vahepeal täitunud pinnasega ning mis on mingil põhjusel vajunud (võimalik, et kunagise vee aurustumine). Karu silmad on palju hilisemad pisemad meteoriidikraatrid ning karu koon ja suu näivad olevat mingit sorti vulkaaniline mägi/küngas, mille tuul on vorminud meie jaoks ümbritsevaga kokku sobivasse vormi. Karu näo läbimõõt on umbes kaks kilomeetrit.

*inimloomade kommet näha ebamäärastes mustrites tuttavaid nägusid ja loomi kannab nime pareidoolia. Evolutsioonipsühholoogid on pakkunud, et tegemist on meisse loodusliku valiku poolt sügavale sisse programmeeritud (mis seda ei oleks?) omadusega. Kumb inimene jääb suurema tõenäosusega ellu ja annab edasi oma geene - kas see, kes näeb ekslikult puudevarjus tiigrit ning põgeneb või see, kes kes ei tunne põõsas varitsevat tiigrit ära ning...? Pole ilmselt väga raske ette kujutada, et sama omadus kombineeritud teatud religiooni ja muu ebausu omapäradega on suures osas vastutav osades kultuurides populaarsete kummituste ja vaimude nägemise eest.

**inimloomade kommet näha ebamäärastes mustrites karu nägu kannab inglise keeles isegi eraldi nime - ursine pareidolia. "Ursus" on karu perekonna ladinakeelne nimi. Samast tüvest on tulnud tähtkujude Ursa Major ja Ursa Minor nimed, mis tähendavad vastavalt Suurt Karu ja Väikest Karu. Eestlastele on need tuttavad kui Suur Vanker ja Väike Vanker, kuigi tehniliselt on viimaste näol tegemist asterismide, mitte tähtkujudega. Asterismid on heledatest tähtedest koosnevad mustrid, mis võivad aga ei pruugi olla ühes tähtkujus. Nii asterismid kui tähtkujud on iseenesest suurepärased näited ajaloolisest pareidooliast, ehk müras tuttavate mustrite nägemisest, mis on just tähtkujude puhul kandunud ammustest aegadest tänapäeva enam-vähem muutumata kujul.

Sirkli galaktika ja selle supermassiivne must auk

James Webbi kosmoseteleskoop on puurinud oma vaate sügavale Sirkli galaktika südamesse, mis helendab tugevalt infrapunakiirguses. Tänu selle spektrivahemiku omadusele läbida nähtava valgusega võrreldes oluliselt hõlpsamalt tähtedevahelist tolmu, on Webb suutnud pildistada galaktika südames asuva supermassiivse musta augu vahetut ümbrust. Kui varasemalt arvati, et Sirki galaktika tuuma suur heledus on põhjustatud musta augu poolt eemale heidetud ülikuumast gaasist ja tolmust, siis värsked vaatlused näivad vihjavat vastupidisele - kuum ja hele tolmu- ja gaasipilv suundub pigem musta augu orbiidile ning toidab seda.

Meist "vaid" umbes 13 miljoni valgusaasta kaugusel paiknev Sirkli galaktiktika asub lõunapoolkera taevas samanimelises tähtkujus. Linnutee tasandist on see vaid nelja kraadi kaugusel, mistõttu on seda vaatamata suurele näivale heledusele keeruline samas suunas asuvatest tähtedest eristada. Sellel põhjusel avastati see alles 1977. aastal. Tüübilt kuulub Sirkli galaktika niinimetatud Seyferti galaktikate hulka ehk selle tuum on väga hele (peamiselt infrapunas) tänu selle keskmes asuva aktiivse musta augu tõttu. Neist võib mõelda kui väga nõrkadest kvasaritest.

Laiem foto on tehtud nähtavas valguses Hubble kosmoseteleskoobi poolt. Väiksem kast on tehtud Webbi kosmoseteleskoobi NIRISS (Near-Infrared Imager and Slitless Spectrograph) instrumendiga. Allikas: NASA, ESA, CSA, E. Lopez-Rodriguez, D. Thatte; töötlus: A. Pagan (STScI)

Kosmoseteleskoop Pandora asub uurima eksoplaneetide atmosfääre

Pühapäeval jõudis Falcon 9 raketiga orbiidile NASA uhiuus väikeobservatoorium Pandora, mille eesmärgiks saab olema valitud eksoplaneetide atmosfääride mõõtmine. Esialgu aastase missiooni käigus loodetakse selle abil varasemalt oluliselt täpsemalt kindlaks teha 20 eksoplaneedi atmosfääri koostis ning otsida tuleviku jaoks teisi häid kandidaate.

Eskoplaneetide ehk teiste tähtede orbiidil asuvate planeetide uurimine on igas mõttes keeruline väljakutse, kuna tähed on väga kaugel, planeedid pisikesed ja võrreldes oma tähtedega ülimalt nõrga heledusega. Aastakümneid on eksoplaneetide atmosfääride uurimiseks kasutatud niinimetatud ülemineku meetodit. Selleks vaadeldakse hetki, mil planeedid liiguvad meie vaatenurgast läbi oma ematähe eest. Sellel ajal läbib tähe valgus planeedi atmosfääri ning kannab informatsiooni selle koostise kohta. Seda informatsiooni saab valgusest välja nuputada spektroskoopiaks kutsutud tehnika abil. Paraku on selle juures üks suur probleem. Nimelt ei ole kauged tähed täiesti ühtlased valgusallikad. Nii nagu Päikesel, võib ka neil esineda ootamatuid plekke, purskeid ja üldisi aktiivsustsükleid, mis võivad meieni jõudvat valgust juba eos moonutada ning meie spektroskoope lollitada.

Arvutigraafika Pandorast lahtipakitud kujul. Allikas: NASA's Scientific Visualization Studio

Pandora teleskoobi ja detektorite kirjeldus. Allikas: NASA

Selle probleemi lahendamiseks peaks kaugeid tähti vaatama senisest oluliselt pikemalt. Kui hetkel kasutatakse näiteks James Webbi kosmoseteleskoopi vaid võrdlemisi lühiajaliste üleminekute vaatlemiseks, siis tegelikkuses peaks tähti vaatlema pikalt enne ja pärast selle toimumist ning seda korduvalt. Seda selleks, et tähel endal toimuvat saaks keskmistada ning informatsiooni eksoplaneedi atmosfääri kohta muudest mõjudest puhastada. Kahjuks on James Webbi teleskoope vaid üks ning selle vaatlusaeg kujutlematult väärtuslik.

Pandora on võrreldes Webbiga pisikene - selle teleskoobi peegli läbimõõt on vaid 45 sentimeetrit (Webbil 6,5 meetrit) ning kogu kupatus kaalub 325 kilogrammi (Webb 6,5 tonni). Erinevalt Webbist saab aga Pandora kogu oma aja pühendada ainult eelnimetatud vaatlustele. Aastase missiooni jooksul kavatsetakse Pandoraga vaadelda kahtekümmet eksoplaneeti omavat tähte ning iga tähe kohta kümme eksoplaneedi üleminekut. Iga vaatlus kestab keskmiselt 24 tundi. Teoreetiliselt lubab see kindlaks teha eksoplaneetide atmosfääri täpse koostise ning isegi selle, kas nende planeetide atmosfääris hõljuvad pilved. Mõnes mõttes suudetakse Pandora abil avastada ka potsentsiaalseid elu märke (näiteks gaase ja ühendeid, mida elutu keemia teadaolevalt ei tooda).

Hetk kui Pandora eraldus Falcon-9 raketi ninakoonusest Maa orbiidile. Allikas: SpaceX

Pandora tiirleb Maast 600 kilomeetri kõrgusel niinimetatud päikese-sünkroonsel orbiidil, mis tähendab, et see ületab Maa iga punkti samal kellaajal kohaliku päikeseaja järgi. Selline orbiit lubab päikesejõul töötaval observatooriumil püsida pidevas päikesevalguses ning näha aasta jooksul igasse suunda. Teleskoop töötab nii nähtavas kui infrapunavalguses. Viimase jaoks on Pandora infrapuna detektor jahutatud -163 kraadi juurde. Missiooni maksumus on kõige rohkem 20 miljonit dollarit, mis on võrreldes paljude teiste kosmosemissioonidega peenraha.

Milaano ja äikesepilv kosmosest

Tabamus Rahvusvaheliselt Kosmosejaamast läbi NASA astronaut Nichole Ayersi kaamera. Fotol on näha Milaano linna Itaalias ja sellele lähenevat äikespilve.

Supernoovajäänuk ja planetaarudu

Suurepärane tabamus saksa astrofotograafilt Andreas Cordtilt, kus on näha kolme erinevat tüüpi udukogu Persuse ja Veomehe tähtkujudes. Need tähtede elu erinevate etappidega seotud udukogud on taevas suured (mitu täiskuud), kuid ka ülimalt nõrgad, mistõttu pidi Cordt antud foto jaoks valgust koguma kokku 80 tundi. Ei taha oletatadagi, et kui kaua läheks sama säri kogumiseks aega pilvises Eestis, kuigi sarnaselt Saksamaaga ei looju need objektid meie taevas kunagi.

Kaks suuremat udu on mõlemad seotud tähtede surmaga. Vasakpoose puhul on tegemist supernoovajäänukiga, ehk igipaisuva tolmu- ja gaasipilvega, mis sai alguse kujutlematult võimsast täheplahvatusest. Supernoovad jagunevad laias laastus kahte tüüpi - plahvatavad valged kääbused ja plahvatavad massiivsed tähed. Paraku ei õnnestunud otsides leida, et kummaga on antud juhul tegemist. Võimalik, et seda ei ole õnnestunud veel kindlaks teha.

Supernoovajäänuk kannab tähist Sh 2-221, asub meist umbes 1760 valgusaasta kaugusel ning reaalsetelt mõõtmetelt on see umbes 60-70 valgusaastat lai. See tähendab, et süttis see meie taevas kusagil 4000-7000 aastat tagasi. Täiesti võimalik, et toona nägid seda inimesed taevas kui uut silmaga nähtavat tähte, mis mõne kuu möödudes nähtamatuks tuhmus.

Parem suur udukogu on niinimetatud planetaarudu Sh 2-216. Tegemist on uduga, mis on tekkinud Päikesega võrreldava massiga tähe aeglasel surmal, kui selle välimised kihid on hajunud ümbritsevasse maailmaruumi. Kunagisest tähest on alles jäänud endiselt tulikuum tähetuum - valge kääbus, mis ioniseerib eemalduvat gaasi isegi valgusaastate kauguselt ning paneb selle erivärviliselt heledama. Supernoovaga võrreldes asub see meile oluliselt lähemal kusagil 416 valgusaasta kaugusel ning läbimõõdult on see umbes 12 valgusaastat. Kusjuures Sh 2-216 peaks olema meile lähim planetaarudu (kuigi millegipärast kannab kirjanduses seda tiitlit Helixi planeetarudu, mis asub meist 655 valgusaasta kaugusel). Sh 2-216 on väga nõrga pinnaheledusega. Selle põhjuseks on selle kõrge 300 000 aastane vanus, mis tähendab, et see on jõudnud hajuda väga-väga hõredaks. See paisub endiselt kusagil 4 kilomeetrit sekundis.

Supernoova kohal on näha kaht punast heledat kera, mis on sisuliselt kauged (umbes 13 tuhat valgusaastat) tähtede sünnipaigad. Seal pressib gravitatsioon vesinikgaasist ja tolmust kokku uusi tähti, millest mõned lõpetavad miljonite või miljardite aastate pärast oma elu sarnaselt fotol suuremate ududega. Samamoodi on tähtede hälliks kaadri alumises servas asuv kerajas emissiooniudu, mis asub meile tõenäoliselt lähemal kui eelmised, kuid palju kaugemal kui supernoovajäänuk ja planetaarudu. 

Jupiteri vastasseis 2026

Eile hommikupoolikul liikus Maa läbi Päikese ja Jupiteri vahelt, ehk kaks planeeti asusid Päikese poolt vaadates enam-vähem ühel joonel ehk vastasseisus. See tähendab, et Jupiter on lähiajal nähtav praktiliselt kogu öö ning oma kõige kõrgemasse punkti lõunakaares tõuseb see astronoomilisel südaööl ehk umbes pool üks öösel.

Jupiteri on paljud kindlasti märganud viimastel kuudel ida- ja lõunataevas kõigist tähtedest palju-palju heledamalt särava "tähena", mis erinevalt tähtedest silmanähtavalt ei vilgu. Tähtkujude suhtes asub ta Kakikutes, kuhu ta jääb kuni umbes Jaanipäevani. Vastasseisu ajal, siis kui Päikese ümber kiiremini liikuv Maa aeglasemale Jupiterile niiöelda siseorbiidil järele jõudis, lahutas kaht planeeti "vaid" 633 miljonit kilomeetrit (viis korda rohkem kui Maa-Päikese vahemaa) ning meie vaatenurgast on hiidplaneet täielikult Päikese poolt valgustatud. Tegelikult jõudis Jupiteri ja Maa selle aasta väikseim vahemaa kätte juba reedel, kuna kahe planeedi orbiidid ei ole täpselt ringikujulised.

Lihtsustatud joonis Maa vastasseisust Jupiteriga.

Kuigi pilved sellel aastal Jupiteri vastasseisu vaatlemist ilmselt segavad, ei ole mõtet meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate ja isegi kuude jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll ja küll. Kusjuures lähikuudel on teda isegi mugavam vaadelda, kuna siis tõuseb Jupiter taevas kõrgele juba esimestel pimedatel õhtutundidel. Jupiter jääb hästi vaadeldavaks juunini.

Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt kuud- Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümber kokku avastatud 95 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.

Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist on piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub 10 tundi) võime sellel märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast kaks korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat. Teistmoodi huvitavaid vaatepilte pakuvad Jupiteri suurte kuude üleminekud oma planeedist, mille ajal on Jupiteril võimalik märgata nende varje.

Jupiter ja selle neli suuremat kuud 12. detsembril. Juhuslikult asusid kuud kõik ühel pool planeeti. Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI071MC-PRO. Firecapture, Autostakkert, Registax, PIPP, PS.

Jupiter pildistatud 12. detsembril. Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.

Juhul kui satute juba õhtul varakult Jupiteri vaatlemiseks teleskoopi üles seadma, siis ära unustage pilku heitmast varaõhtul otse lõunas asuvale Saturnile. Lisaks on meie hilisõhtune taevas nii pime, et ka valik süvataeva objektide seas on üsna lai. Näiteks Jupiteri ümbritsevatest talvistest tähtkujudest leiame Plejaadide täheparve (M45), Orioni suure udukogu (M42), terve taeva heledaim täht Siirius särab madalal lõunas. Läänes ei ole veel hilja vaadelda Andromeeda (M31) ja Kolmnurga galaktikaid (M33) ning kirgest tõusevad Suure Vankri ümber asuvad Tuuleratta (M101) ja Veekeerise (M51) galaktikad. Nende kõigi kätteleidmiseks tähistaevast soovitame kasutada rakendust nimega Stellarium.

Valgussambad Tõrvas

Tõrva kohal üsna võimsad valgussambad. Telefonifoto tehtud hetk tagasi.

Valgussambad tekivad kui näiteks tänavalaternast või autotuledest pärinev valgus peegeldub tagasi tillukestelt tasapinnalistest kuusnurksetelt jääkristallidelt, mis hõljuvad enam vähem horisontaalselt atmosfääris. Mõnikord võib seda sama efekti näha Kuu ja Päikesega.

Kepleri supernoova 25 aasta jooksul

NASA Chandra röntgenobservatooriumi vaatluste põhjal kokku pandud klipp, kus on näha Kepleri supernoovajäänuki paisumist 25 aasta jooksul. Röntgenvaatlused pärinevad aastatest 2000, 2004, 2006, 2014 ja 2025. Video allikas: Röntgenkiirguses: NASA/CXC/SAO; nähtav valgus: Pan-STARRS

Kepleri supernoova on meie Linnutees viimasena silmaga näha olnud supernoova, mis muutus nähtavaks 1604. aasta oktoobris. Pealtnäha uue heleda tähe tekkimist öötaevasse kirjeldas detailselt toonane Saksa matemaatik ja astronoom Johannes Kepler oma 1606. aasta raamatus De Stella Nova in Pede Serpentarii (tõlkes: Uuest tähest Maokandja jalas).

Tänaseks arvatakse, et Kepleri supernoova kujutas endast valgeks kääbuseks kutsutud tähejäänuki plahvatust, peale seda kui selle mass suurenes kaaslaselt pärineva materjali arvelt kusagil 1,44 Päikese massini. Taolist massilimiiti kutsutakse selle avastaja Subrahmanyan Chandrasekhari järgi Chandrasekhari limiidiks*. Sama füüsiku järgi on nimetatud ka antud vaatlused teinud NASA röntgenobservatoorium.

Tänaseks on meist umbes 16 tuhande valgusaasta kaugusel asuvast supernoovast igasse suunda laiali lendav gaasipilv ehk supernoovajäänuk meie jaoks** paisunud umbes 23 valgusaasta laiuseks. Mõõtmised näitavad, et selle "alumine" serv paisub kiirusega kuni 6200 kilomeetrit sekundis ehk umbes 2 protsenti valguse kiirusest. Videos jäänuki ülemine serva kiirus on aga neli korda aeglasem, mis näitab, et sealne keskkond on tõenäoliselt tihedam. Sellisel kiirusel tähtedevahelise gaasiga kohtudes kuumutatakse materjal kümnete miljonite kraadide juurde ning see hakkab kiirgama röntgenkiirguses. Nähtavas valguses on Kepleri supernoova võrdlemisi tagasihoidliku välimusega.

Kepleri supernoova nähtavas valguses. Hubble kosmoseteleskoobi vahendusel.

*Kuna taolised valge kääbuse supernoovad (tüüp Ia) saavad alguse enam-vähem sama massiga valgetest kääbustest ning on seega enam-vähem sama heledad, saab neid väga edukalt kasutada väga suurte vahemaade ning universumi paisumiskiiruse mõõtmiseks.

**Kui jäänuk asub meist umbes 16 tuhande valgusaasta kaugusel, siis meie näeme seda sellisena nagu see oli 16 tuhat aastat tagasi.